Eesti aja arhitektuur. Eugen Habermann 125, Herbert Johanson 125

II

Korrus

04.12. – 07.03.2010

Herbert Johanson (1884–1964) ja Eugen Habermann (1884–1944) kuuluvad Eesti 20. sajandi esiarhitektide hulka. Raske oleks leida neile loomingulise produktiivsuse poolest võrdseid ning üle hinnata nende rolli Eesti arhitektuuri kujundamisel ja Tallinna linnaehituse suunamisel. Habermann oli aastatel 1914–23 Tallinna linnaplaneerimisarhitekt, 1919–23 aga Siseministeeriumi Ehitusvalitsuse juhataja. Johanson juhtis alates 1924. aastast linnavalitsuse ehitusosakonna projekteerimisbürood ja alates 1935. aastast linna arhitektuurijaoskonda.

Arhitektihariduse said nii Habermann kui Johanson Riia Polütehnilises Instituudis, kust Habermann suundus õpinguid lõpetama Dresdenisse ja Johanson Darmstadti. Ühe aastakäigu meeste ja heade kolleegidena projekteerisid nad palju koos. Mõlemad olid Eesti Arhitektide Ühingu (1921) asutajad ning üksteise järel ka esimehed.

Inimestena olid nad siiski erinevad. Kui Habermann oli „imposantse kuju ja toreda hoiakuga heleblond mees”, enamasti rõõmsameelne ja hea suhtleja, siis Herbert Johanson oli „lühike, tönts ja paksuke, näoplaanilt, peale hästivormitud lauba, väheütlev ja kõneosavust ei mingisugust” – nii iseloomustas neid kolleeg Edgar Johan Kuusik. Habermanni ja Johansoni ühise 50. juubeli tähistamise ajal 1934. aastal võrdles arhitekt Roman Koolmar neid omavahel selliselt:

„Üks koostab ehitusmäärusi, kuna teine neid ignoreerib; üks on ruumi tõrjuv ja teine ruumi haarav; üks näeb teenijale ette maailmatu suure ruumi, kuna teine sunnib teenijat püsti magama. Oma Tallinna planeerimiskavandi järgi üks aina lammutab, kuna teine muudkui ehitab.”

Eesti Arhitektuurimuuseumi näitus esitab ulatusliku ülevaate Habermanni ja Johansoni hoonetest ja projektidest alustades nende läbimurdelise Riigikogu hoonega (1922), millest näituse jaoks valmis uus makett. 1920. aastatel tegelesid nii Habermann kui Johanson aktuaalse  sotsiaalehitusega (Oma Kolde majadegrupp Kolde puiesteel, Vaikne-Veerenni piirkond jpt.), projekteerisid ridamisi kesklinna kortermaju õpetajatele, linna ametnikele jt., tööstushooneid (vabrik Rauaniit, linna elektrijaam) ning pea kõik Eesti ajal ehitatud Tallinna koolimajad (Lenderi gümnaasium, Lasnamäe algkool, Prantsuse lütseum, Westholmi gümnaasium jt.),

Eugen Habermanni laualt tuli palju vanalinna hoonete ümberehitusprojekte, millega saksalik vanalinn eestilikumaks muudeti. Herbert Johanson aga oli funktsionalismi teerajaja Eesti arhitektuuris. 1930. aastate teisel poolel aga juhtis ta Pätsi-aegse Tallinna väljaehitamist väärikaks pealinnaks. Johansoni laualt tulid ka 1930. aastate lõpu suurehitised – imposantne tuletõrjehoone Raua tänaval (1939) ning linna keskhaigla Ravi tänaval, mis valmis juba 1940. aastatel.

Habermanni ja Johansoni näitus annab võimaluse mõista, kui mahukas ja mitmekülgne oli nende arhitektuurilooming, millest tänaseks on saanud Eesti arhitektuuri klassika. Erinevatest arhiividest on välja toodud palju originaalprojekte, millest mõned on nii suured, et neid õieti mujal ei saagi vaadata kui näitusel. Näituse kataloog ilmub 2010. aastal.

Kuraatorid Karin Hallas-Murula, Mait Väljas ja Matis Rodin
Kujundaja Marge Pervik-Kaal