Sildi arhiiv: 1920ndad

EAL 100 / Eugen Habermann

Riigikogu hoone istungite saal, E. Habermann, H. Johanson, 1921–1922. EAM Fk 19083

Eesti Arhitektide Ühingu moodustamisel 1921. aastal asus just Eugen Habermann ühingu esimeheks ja oli seda järgnevad 12 aastat. Ühiskonnas olid ülevad tunded, valmimas oli riikliku tähtsusega sümbolhoone Riigikogu hoone (E. Habermann ja H. Johanson, 1920–1922), mis paistis silma oma julge ekspressionistliku stiili poolest nii siin kui ka riiklike esindushoonete seas laiemalt maailmas.

Eugen Habermanni üks huviorbiite oli Tallinna vanalinna regenereerimine. Ta koostas hulgaliselt majade ümberehituse projekte ja mõtles piirkonna elavdamisele. Linnaplaneerimisarhitektina kavandas ta juba 1914. aastal linna moderniseerimise kavandi, millega jätkas 1921. aastal. Selles tegi ta muuseas ettepaneku haljastada vanalinna muldkindlustuste vöönd, lammutada sealsed vanad sõjaväe barakid ja muuta vanalinna vahetu ümbrus jalutuskäikudeks sobiva rohealaga. Habermannile oli oluline muuta linn inimnäolisemaks. Tema visioon moodsast Tallinnast nägi ette ka raudtee ja sadama omavahelise integreerimise. Juuresoleval plaanil on näidatud uus taristu, kus linna läbivad uued trammiteed (plaani fragmendil Soo ja Heina tänaval). Tema Tallinna linnavalitsuses töötamise ajal valmisid mitmed planeeringud Piritale, Lasnamäele ja Kopli poolsaarele.

1920. aastate alguses oli linnades üldise korterikriisi taustal teravik suunatud ametnike ja linnateenistujate elutingimuste parandamisele. Ühiselt kolleegi Herbert Johansoniga projekteeris Eugen Habermann näiteks õpetajatele mõeldud mugavustega väikekorteritega elamud nii Raua kui ka Graniidi tänavale. Tema kavandi järgi rajati toona ka üks originaalsemaid töölisasulaid Kohtla-Järve põlevkivitööstusele – Siidisuka asum. 1930. aastatel oli Eugen Habermannil juba erapraksis, kus ta projekteeris mitmeid nüüdseks arhitektuurilukku jäädvustunud hooneid nagu näiteks Eesti Panga hoone Tallinnas ja Rauaniidi tehase hoone (praegu Eesti Kunstiakadeemia hoone). Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , ,



EAL 100 / Karl Burman

Karl Burman vanem. EAM fotokogu ja EAM 1.2.2

Sel aastal tähistab 100. juubelit Eesti Arhitektide Liit, mis alustas Eesti Arhitektide Ühinguna. Piduliku sündmuse puhul keerame aja tagasi ja vaatame mõnda neist ühisele mõttele jõudnud 15 arhitekti, kes 1921. aasta oktoobris loomeliidu asutamiseks kokku tulid, et koondada spetsialiste ja muuta ehitatud keskkond kvaliteetsemaks. Kes olid need Arhitektide Ühingu asutajaliikmed ja millised tööd neil parasjagu käsil olid?

Alustagem Eesti rahvusromantismi suurkujust Karl Burman vanemast (1882–1965). Karl Burman oli loominguline isiksus, kirglik akvarellist, kes armastas maalida linnavaateid, käis mitmes kunstikoolis ning asus arhitektuuri õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse (1902–1909). Tallinnasse tulles asutas ta koos kolleegi Artur Pernaga oma arhitektuuribüroo. Arhitektide Ühingu loomise hetkeks 1921. aastal oli ta teenekas projekteerija oma äratuntava stiiliga, kes pidas tähtsaks ehituses seost loodusega ja kohalike materjalide kasutust. Burmanil oli ette näidata Kalevi jahtklubi Pirital (1911–1912), Eesti paviljon Helsingi messil (1920) ja nagu ka sajandi alguses jõudsalt kasvav linn väga vajas – mitmed suurlinna väärilised kivist üürimajad Tallinna vanalinnas ja kesklinnas. Burmani nimi kõlas ka eratellijate seas, kellest fotograaf Jaan Riet 1913. aastal nüüdseks Burmani ühe tuntuima elamu tellis. Viljandis asuvas elamu-ateljees paistab silma arhitekti romantiline käekiri, mida rõhutas kõrvuti olek Posti tänava klassikalisemate hoonetega. Hoone on juugendlikult sundimatu planeeringuga: ateljeeruumid asusid alumisel ning fotolaborid ja elutoad mansardkorrusel. Viiluvälja kaunistab A. Perna & K. Burmani arhitektuuribüroo üks lemmikkaunistusi – päikesemotiiv. Siin näha olevad sinitrükis lehed on originaaljoonise negatiivid, mida koloreeriti punase pliiatsiga. Tema hilisemasse loomingusse kuuluvad 1920. aastatel projekteeritud silmapaistvad hooned nagu Eesti Panga Viljandi osakonna (1926, hävinud) ja Tartu osakonna hoone (1935, koos Arnold Matteusega), hulgaliselt kivist linnamaju ning Saku aedlinna planeering (koos A. Pernaga). Varem on põhjalikumalt liidust ja selle asutajatest kirjutanud Mait Väljas: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektid-juubeldavad/ 

Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , , ,



Siidisuka asum Kohtla-Järvel

Eugen Habermann, 1920–1921. EAM Fk 3105, Fk 15852

Kohtla-Järvel asuv Siidisuka on kavandatud aedlinnana. Linna ühe esimese suurema urbanistliku ettevõtmise taga oli Eesti Põlevkivitööstus, kes rajas asumi oma töötajaile arhitekt Eugen Habermanni projekti alusel (1920–21). Nagu nimigi viitab, elasid seal tehase juhtkonna töötajad, insenerid ja kõrgema järgu ametnikud, kelle palk võimaldas naisperele puuvillaste asemel siidist sukki soetada. Uue tänava äärde rajatud kahepereelamud on standardse lahendusega, mille hulgast leiab 4-5 tüüpi erineva planeeringuga elamuid. Hoonete väljanägemises on viiteid uutele trendidele ja kohalikele ehitustraditsioonidele – vernakulaarne tahumata paekivi on asetatud moodsa arhitektuuri võtmesse. Sik-sak motiivid ja teised fassaadikaunistused viitavad mõjutustele saksa ekspressionismist. Kõige iseloomulikumad elemendid on aga kahtlemata kõrged viilkatused ja keermega massiivsed aknapiilarid hoone nurkades. Iga elamuga külgneb abihoone, mis jaotab hoovi kaheks – majaesiseks õueks ja tagahooviks.
Arhiivifotod saabusid muuseumi kogusse 1996. aastal ja uus foto pärineb Martin Siplase 2009. aastal muuseumi näituse tarbeks tehtud pildiseeriast.
Tekst: Anna Zsoldos (arhitektuurimuuseumi praktikant Ungari Eötvös Lorándi Ülikoolist)


Veel: , ,



Ammende villa fotoalbum

Harald Krannhals, 1926. EAM 1.2.43

Arhitektuurimuuseumi uusim museaal on seotud Eesti ühe tuntuima juugendhoonega. Pärnu Ammende villa (arhitekt Frithiof Mieritz, 1904) albumi harukordsus peitub selles, et lisaks hulgalistele sise- ja välisvaadetele leidub nende seas ka jäädvustusi paikadest, mida alati ei pildistatud. Sellest leiab vaateid köögist ja selle toimkonnast, aiast ja peenramaast ning kasvuhoonest, milles küpsevad mahlakad viinamarjad. Album annab sissepõike jõuka kaupmehe pere elamisse, selles sisalduvale rikkalikule mööblile, tekstiilidele ja esemetele.
Album koostati villa müügi puhul ning kuulus viimati Irina Mirkovile, kes on Pärnu suurkaupmees Hermann Leopold Ammende pojatütar. Härra Ammende tellis hoone projekti Peterburi arhitektuuribüroolt Mieritz&Gerassimov oma tütre Elleni pulmapeoks. Pidustuste järel kasutas perekond luksuslikku maja suvilana kuni 1927. aastal Saksamaale tagasi koliti. 1926. aastal jäädvustatud fotode autor on Pärnu fotograaf Harald Krannhals, millele lisaks on albumis ka fotograaf Mihkel Õnnise mõned aastad hilisemad ülesvõtted. Ühtekokku 21 fotol leidub ka tüüpilisi fotokahjustusi. Fotode tumedamatele aladele on aja jooksul tekkinud nn hõbepeeglikiht (hõbedakihi eemaldumine). Muuseumisse jõudis album Aivar Roosaarelt, kes oli tegev hoone restaureerimise juures (1995–1999). Kingitud ese saab olema heaks täienduseks juba olemasolevale hoone originaalprojektile (EAM 1.2.11). Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,