Sildi arhiiv: 1930ndad

Kunstihoone fassaadi visandid

Anton Soans, Edgar Johan Kuusik, 1932-1933. EAM 16.1.39

Arhitektide Anton Soansi ja Edgar Johan Kuusiku projekti järgi valminud Tallinna Kunstihoone on funktsionalismi üks silmapaistvamaid näiteid, olles esimene kunstnike tarbeks kavandatud hoone Eestis. 1933. aasta kevadel lõppenud avaliku arhitektuurikonkursi võitis Anton Soans, kes koos Edgar Johan Kuusikuga hoone projektiga edasi töötama hakkas. Sobivaima fassaadilahenduse leidmiseks skitseerisid arhitektid hulga erinevaid lahendusi – visanditel on kujutatud hoone sissepääsu, akende paigutuse ja fassaadil olevate detailide erinevad võimalused. Hoone fassaadilahendus muutus veidi ka ehitustööde käigus, kui esialgselt plaanitud ümaraknad asendati vertikaalsete niššidega. Tallinna Kunstihoonele pandi nurgakivi 29. augustil 1933 ja avati pidulikult kunstinäitusega 15. septembril 1934. aastal. T-kujulise põhiplaaniga algselt viiekorruselise hoone kaasaegust rõhutab hoone peasissepääsu tagasiastumine tänavajoonest ja esifassaadi keskosa toetumine kahele tugisambale, samuti hoone lame katus. Omanäoline on hoone keskosas paiknev justkui raami sisse paigutatud klaasekraan, mis seob fassaadil üheks erinevatel korrustel asuvad kunstnike ateljeed, büroopinnad ja näitusesaali. 1937. aastal paigutati fassaadil olevatesse niššidesse skulptor Juhan Raudsepa kavandatud pronksist figuurid „Töö“ ja „Ilu“. 1962. aastal ehitati Edgar Johan Kuusiku projekti järgi ümber Kunstihoone viimane korrus, mille tulemusel sai maja sama kõrge kui kõrval asuv Kunstifondi hoone (arhitekt Alar Kotli). Arhitekt Anton Soansi isikufondi kuuluvate  fassaadijooniste visandid annetas 1993. aastal muuseumile tema poeg Ado Soans. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)


Veel: , ,



Mustamäe supelasutus

Tõnis Mihkelson, 1936. EAM 2.6.53

Ettevõtja Johan Musta eestvedamisel rajati Nõmmele Mustamäe nõlva alla supelasutus. Nõmme linn andis supelasutuse rajamiseks ehitusloa juba 1927. aastal, kuid ehitustööde algus viibis maaomandi vaidluste tõttu. 1934. aastal omandas Johan Must supelasutuse rajamiseks vajalikud maad. Projekti ehitamiseks saadi laenu Majandusministeeriumilt ja ehitustöödega alustati 1935. aasta sügisel. Supelasutuse projekti koostas arhitekt Tõnis Mihkelson. 1936. aastal valmis kohvikuhoone ja 50 meetrine ujumisbassein. Aasta hiljem avati riietusruumid, teine veidi sügavam bassein, veehüppetorn ja luigetiik. Ujumiseks sobiva vee temperatuuri saamiseks suunati külm allikavesi läbi nelja eelsoojendusbasseini, vee kvaliteedi tagamiseks rajati kunstlikud kosed. Funktsionalistlik puidust kohvikuhoone paiknes kahe basseini vahel. Hoone esimesel korrusel asusid riietusruumid, teisel korrusel vaaterõdu ja eraldi ala orkestrile. Ühes supluskompleksiga kavandati Mustamäe nõlvale trepp, mis viis Nõmme aedlinna. Basseinides toimusid nii kodumaised kui rahvusvahelised ujumisvõistlused, kohvikumajas regulaarselt maleturniirid. Talvel sai basseinides talisuplust harrastada ja veele tekkinud jääl uisutada. Mustamäe supelasutuse kohvikuhoone hävis 1974. aastal. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)


Veel: ,



Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“

Edgar Johan Kuusik, 1931. EAM 7.1.76

Vabadussõja võidu monumendi rajamise lugu algab 1920-ndatel, kui Vabaduse platsil seisnud Peeter I kuju 1922. aastal maha võetakse ja otsustatakse selle asemele püstitada Vabadussõja ausammas. Monumendi rajamine jääb venima ja Edgar Johan Kuusiku kavandatud massiivne kuupjas paekivist mälestusehitis-mausoleum püstitatakse 1928. aastal hoopiski Kaitseväe kalmistule. Kui 1930. aasta lõpus kuulutatakse välja konkurss Vabadussõja monumendi rajamiseks Harjumäele Komandandi tee ja Kaarli puiestee vahele jäävale nõlvale, esitab Edgar Johan Kuusik koostöös Elmar Lohkiga võistlusele kaks varianti. Võistlustöö märgusõnaga „Mälestis-ehis“ kordab sama motiivi, mis mälestusmärk-mausoleum kalmistul – massiivne kuupjas maht nelja ilmakaare poole avaneva võlvkaarega. Auhinna pälvib siiski autorite teine ja märksa suurejoonelisem lahendus „Pro Patria“. Hiljem kasutab Kuusik sama stilistikat Kaitseväe kalmistu väravaehitise juures (1938). Vabadussõja monumendi võistlustöö „Mälestis-ehis“ annetas E. J. Kuusiku perekond muuseumile 2021. aastal. Üsna halvas seisukorras joonised konserveeriti ennistuskojas Kanut.
22. veebruaril möödub eesti arhitektuuri suurkuju Edgar Johan Kuusiku sünnist 135 aastat.
Tekst: Anne Lass


Veel: ,



Villa Tammekann Tartus

Alvar Aalto, 1932. Makett: Peet Veimer. EAM MK 47

3. veebruaril on maailmakuulsa soome arhitekti Alvar Aalto 125. sünniaastapäev. Tartu Ülikooli professor August Tammekannu eramu Tartus Kreutzwaldi tn 6 on ainus tipparhitekti projekti järgi valminud hoone Eestis. Kahekorruseline lameda katusega funktsionalistlik villa valmis osaliselt 1933. aastal. Stiilile omaselt peegeldub hoone fassaadilahenduses siseruumide kasutus. Tänavapool kõrgub vertikaalse väiksemateks ristkülikuteks jaotatud akende taga trepihall, hoovipool on hoone keskne element elutoa laiune lintaken, mille sirgjoonelisust katkestab akna allosas paiknev kamin. Kohalike seas tekitas palju kõneainet maja lamekatus, mis polnud sel ajal linnas laialt levinud ja mida koguni jumalavastaseks nähtuseks peeti. Nõukogude perioodil muudeti hoonet tundmatuseni ja villa ehitati ümber korterelamuks. 1994. aastal tagastati hoone professor Tammekannu järeltulijatele, 1998. aastal ostis selle Turu Ülikool. Villa algne ilme taastati vastavalt Alvar Aalto projektile 2000. aastal. Täna tegutseb hoones Turu ja Tartu Ülikooli ühine sihtasutus Granö keskus.
Villa Tammekann maketi valmistas Peet Veimer 1998. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse „Aalto: kolm projekti Eestis“ jaoks. Tekst: Anna-Liiza Izbaš


Veel: ,



Kehakultuurihoone võistlusprojekt „Siseõu“. II preemia

Erika Nõva, 1939. EAM 2.6.34

1930ndate aastate keskel olid moodsa elu märksõnadeks saanud sport ja kehakultuur. Päevakorrale tõusis esindusliku spordihoone püstitamine Tallinnasse. Sobiv asukoht leiti Toompuiesteel Falkpargi (nüüd Falgi park) maa-alal. 1938. aasta novembris kuulutati välja arhitektuurivõistlus. Kava oli suurejooneline: hoone pidi mahutama 20 x 40 m suuruse peasaali võimlemise, korv- ja võrkpalli, tennise, maadluse, tõstmise jt alade jaoks. Tribüünidel oli kohti 4500 vaatajale. Teise suurema ruumigrupi moodustas ujula 14 x 25 m basseini ja kahe saunaga ning kolmanda võimla. Lisaks treeningruumidele ja pesemis- ning riietusruumidele olid hoonesse kavandatud ka bürooruumid ja ametnike korterid. Aprillis 1939 lõppenud rahvusvahelise võistluse võitis arhitektide Enn Muistre ja Einari Teräsvirta (Soome) töö, III preemia läks Riia arhitektile Arturs Reinfeldsile. Arhitektuurivõistluse II preemia pälvis aga Eesti esimesi naisarhitekte Erika Nõva. Tema kavandi puhul tõstis auhinnakomisjon esile linnaehituslikult õnnestunud masside lahendust vastu Toompuiesteed „ … kuna poolkaares esitatud massid suhtuvad arhitektooniliselt hästi mitmesuunalistele tänavatele.“ Peasaali, ujula ning keskosa plaanilahendust nimetati suurejooneliseks /Eesti Arhitektuur. Varamu arhitektuuri osakond nr 3, 1939/. Erika Nõva ise meenutab: „See töö hakkas mind kiusama. Ei arvanud ennast küll selle vääriliseks, kuid ei saanud ka loobuda sellest mõttest. Hakkasin vähehaaval jälgima sellekohaseid näiteid välismaa ajakirjadest ja püüdsin selle programmi järgi skitseerida. Kui kord näitasin Kotlile ja Soansile neid eskiise /… /, siis nemad julgustasid mind edasi töötama.“ /Erika Nõva. Minu töö ja elu. Tallinn, 2006, lk 61/. Järgneb pikk ja meeleolukas kirjeldus öistest töötundidest köögis petrooleumilambi valgel, joonestajaabilisest Tsinovskist (Nopskist), närvesöövatest hetkedest töö teele saatmisel Nõmme jaama postkontoris, võidu tähistamisest „Ehitaja“ kontoris ja hiljem Mustamäe kodus – viimasel rahusuvel. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha veel jooniseid)


Veel: ,



Presidendi kantselei hoone laterna joonis

Alar Kotli, 1938. EAM 2.9.2

Presidendi kantselei hoone peasissekäiku flankeerivad laternad koos rohkete rosettide ja lehemotiividega moodustavad uusbarokse maja arhitektuuriga terviku. Lisaks on laternate kohal lipuvarda soklid, sest tegu on esindushoonega. Joonisel on kujutatud ka peaust kahelt poolt valvama pandud pronksist vapilooma – leopardi (skulptor Voldemar Mellik). Joonis jõudis muuseumisse 1993. aastal instituudi Eesti Ehitusmälestised kaudu. Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: ,



Arhitekt August Volberg koolipõlves

EAM 31.4.73 ja fond 3.

Kino Sõpruse ja Kirjanike Maja üks arhitektidest August Volberg mõjutas tugevalt maa-asulate arhitektuurilise keskkonna kujundamist, sealhulgas haridusasutuste omi. 1920.–1930. aastatel töötas ta mitmes maa-arhitektuuriga tegelevates asutustes nagu näiteks Põllutöökoja Ehitustalituses, kus ta võttis eeskujuks taluhoonete elemente. Tihti lahendas ta traditsioonilise hoone ukseava paigutuse hoone esiküljel asümmeetriliselt ja projekteeris selllele kõrge kelpkatuse. Mitmeid koolimaju (nt Lagedi, Neeme, Neeruti algkoolid) projekteerinud August Volberg osales ka peale sõda mitmete tüüpkoolimajade ja lasteaedade projektide võistlustel ja saavutas oma hubaste lahendustega edu. Foto noorest August Volbergist on tehtud ilmselt 1907. aastal koos koolivendadega. 2011. aastal annetas arhitekt Heili Volberg foto koos koduse arhiiviga muuseumile. Tekst: Sandra Mälk 

(kliki pildil, et näha projekte)


Veel: , ,



Toompea lossi ja lossiaia rekonstruktsioon

Alar Kotli, 1933–1936. EAM 2.11.15

1930. aastate teisel poolel alanud esinduslikkuse taotlus jõudis riiklike hoonete kaudu arhitektuuri, väljendudes eelkõige traditsioonilistes vormides ja detailides. Tallinna Toompeale koondunud Eesti valitsus rekonstrueeris Toompea lossi lõunatiiva ja selle esise Kuberneri aia, valides uusbarokse laadi, mis harmoneerus lossi 18. sajandist pärineva hilisbarokse esiküljega. Värske ilme sai ka Kuberneri aia tugimüür. Koloreeritud koopia on osa suuremast planeerimiskavade komplektist, mis jõudis muuseumisse Eesti Ehitusmälestiste kaudu 1991. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Olev Siinmaa tööde album

Olev Siinmaa valik töödest 1924–1934. EAM 29.1.4

12. novembril on 140. sünniaastapäev kauaaegsel Pärnu linnaarhitektil Olev Siinmaal (1881–1948). Kuurordilinnale moodsa kihistuse loonud arhitekt astus oma ametisse 1925. aastal, kus ta ühe esimese tööna võttis ette 1915. aastal põlenud Pärnu Mudaravila taastamise (1926–1927, koos Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergiga). Kuigi ta on tuntud kui funktsionalistlike hoonete arhitektina, kes projekteeris Pärnu Rannahotelli, Rannakohviku ning mitmed villad, oli ta ka andekas mööblikunstnik. Siinmaa oskas ühtpidi mõelda nii moodsa sisseehitatud mööbli lahendustele kui ka sisustada traditsionalistlikumaid ruume rahvusmotiive kujutava mööbliga. Sellest kõigest annab hea ülevaate tema tööde album, mis tutvustab töid vahemikust 1924–1934.

Olev ja Katariina Siinmaa lahkusid Eestist 1944. aasta sügisel Rootsi. „Põgenikelaagrist suunati ta [Olev Siinmaa] otsekohe Norrköpingi abiarhitektiks. Eratöid ta sääl ei teinud, välja arvatud mõnele sõbrale suvemaja kavandamine… O. Siinmaa peamiseks tööks Norrköpingis oli uute linnaosade planeerimine südalinnast kaugemale“ (Katariina Siinmaa kirjast arhitekt Jüri Lassile). Olev Siinmaa suri 28. märtsil 1948 ja on maetud Norrköpingi kalmistule. Peale abikaasa surma siirdus Katariina Siinmaa Kanadasse. 1994. aastal, kümme aastat peale proua Siinmaa surma, jõudis perekonna kätte jäänud Olev Siinmaa loomingu album eesti soost arhitekti ja linnaplaneerija, hilisema Eesti Arhiivi Vancouveris (EAV) juhataja Teas Tanneri kaasabil kodumaale tagasi ning anti üle Eesti Arhitektuurimuuseumile. Mapp, mis sisaldab fotodena tõelisi maiuspalu arhitekt Olev Siinmaa loomingust, on oma pikkadel rännakutel küll mõnevõrra räsida saanud, kuid mida saab lõputult sirvida digitaalsel kujul: https://www.muis.ee/museaalview/2181624

 


Veel: , , ,



EAL 100 / Edgar Johan Kuusik

Kunstimuuseumi fuajee, 1937. EAM 7.1.74

Üks uusimaid täiendusi Edgar Johan Kuusiku isikuarhiivis on talle omaselt detailne pliiatsijoonistus Eesti Kunstimuuseumi fuajeest. See kuulub 1937. aastal uue hoone jaoks korraldatud järjekordsel arhitektuurivõistlusel Kuusiku ja Erich Jacoby esitatud projekti hulka, mis kuulutati peapreemia vääriliseks. Hoone asukohaks polnud määratud mitte praegune KUMU asukoht Kadriorus, aga südalinn Mere pst-l niinimetatud Rahvaaias. Projekt jäi Teise maailmasõja tõttu teostamata. 1922. aastast alates oli Edgar Johan Kuusik vabakutseline arhitekt, aga ka pedagoog sisearhitektuuri vallas ja mööblidisainer, kes on üks 1920.–1930. aastatel enim avalikku ruumi kujundanud arhitekte. Kuusiku meisterilik joonistusgraafika lummab tihti oma detailirohkusega. Projekti esinduslikule väljanägemisele ta mööndusi ei lubanud.

Edgar Johan Kuusik (1888–1974) kuulus koos 14 arhitektiga 1921. aastal loodud Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Arhitektide Liit) asutajate hulka. Koos Eugen Habermanniga oli ta üks EAÜ põhikirja koostajaid. Joonistuse kinkis 2020. aastal muuseumile Edgar J. Kuusiku perekond. Tekst: Sandra Mälk

 

 


Veel: , ,