Sildi arhiiv: 1970ndad

Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse piirivalvetorn

Disainer Matti Õunapuu, 1970. aastate lõpp. EAM Fk 14821

Muuseumitöö üks toredamaid külgi on jälgede ajamine. Kui “teadmata asjade” kaustast tuleb välja midagi eriti müstilist ja otsesõnu arusaamatut, siis süda ei anna enne rahu, kui asja kohta on kogu info käes. Õnneks(?) moodustab suure osa meie muuseumi kogust suhteliselt värske aines, mistõttu on veel võimalik pöörduda otsejoones asjaosaliste poole ning aru pärida. Kord, uurides Eesti Maaehitusprojekti lõputut fotoarhiivi, millest, muide, veel väga suur osa on arvele võtmata, sattus näppude vahele pisike negatiiv, mis kujutas sellist kummalist torni… Negatiivi juures oli vaid selle imeehitise välja mõelnud autori nimi: Matti Õunapuu. Peatselt potsataski postkasti legendaarse disaineri e-kiri väga põhjaliku selgitusega. Jagame seda nüüd, Moskva olümpiamängude raames Tallinnas toimunud purjeregati 40. juubeliaastal teiegagi! – Jarmo Kauge

Matti Õunapuu: “Nõukogude ajal oli Pirital TOP-i linnapoolses otsas praeguse autoparkla kohal piirivalve torn ja võimas prožektor, millega õhtuti Tallinna lahte jälgiti. Need olid tavalised nõukaaegsed sõjaväe ehitised. Purjespordi keskuse projekteerimise algfaasis oli nõue, et seal säiliks ka piirivalvurite tegevus. Töötasin tol ajal Maaehitusprojektis 1980. aasta olümpiaregati keskuse (st nüüdne TOP-i hoone – JK) projektgrupis disainerina (siis, kui meeskonnas olid veel Avo-Himm ja Kristin Looveer, Tiit Kaljundi, Leonhard Lapin, Harri Šein ja Andres Ringo). Kuna objekt oli algusjärgus ja detailide ning väikevormide disainimist polnud veel vaja, tegelesin sellega, mida parasjagu vaja oli. Nii tegingi erinevaid variante selle piirivalve objekti jaoks. See siin on üks neist. Madalam osa kujutab endast avatavat katet (nagu lapsevankri sirm), mille all oli prožektor. Nagu sõjaväeobjekt ikka, pidi ta olema päevasel ajal varjatud. Tornis on üks avatud platvorm ja kahel kõrgusel kinnised kabiinid jälgimisseadmete jaoks. Torn oli mõeldud terasest ja betoonist, prožektorikate tekstiilist.  Asukoht oli samas – purjespordikeskuse lõpus, või linna poolt tulles alguses. Mäletan, et käisin ka piirivalvekordonis seda kooskõlastamas. Hiljem suutis Ehituskomitee jõuda piirivalvuritega kokkuleppele ja sõjaväelaste asukoht muudeti olümpiaobjektilt ära. Nii jäi see torn ehitamata. Küll sai tehtud piirivalve ja tolli jaoks üks teine tornike sadama suudmes, mis samal ajal ka faarvaatri esimene puna-valge märk (teine märk oli keskuse palvela torn keset kompleksi). Töö oli näitusel nimetatud (st Tallina koolina tuntud) grupiga Teaduste Akadeemia ruumes 1978. aastal.”

Raamatusoovitus: Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985


Veel: , , , ,



Tartu Annelinn

Fotograaf Andres Tarto, 2013. EAM Fk 19856

Mõni foto lihtsalt lööb pahviks. Siinne kaader on aastate vältel käinud lainetustena üle terve interneti ning tekitanud tõenäoliselt üsna sarnaseid ja ootuspäraseid reaktsioone: ühest küljest “WOW kui äge!”, teisalt jällegi… “vaesed inimesed, kes seal betoonslummis elama peavad!” See foto mõjub paremini kui mis tahes antireklaam modernistlikule linnaplaneerimisele; see foto räägib absoluutsest ummikseisust, kuhu Teise maailmasõja järgne massiivne elamuehitus mõne aastakümnega jõudnud oli. See foto kujutab Tartu Annelinna, Eesti Projektis alates 1969. aastast meie Suurte Linnaplaneerijate Mart Pordi ja Malle Meelaku eestvedamisel planeeritud Eesti üht suurimat paneelelamurajooni, või õigemini selle kõige tagumist, ja tõepoolest, kõige ekstreemsemal moel hoonestatud otsa. Siiski, nagu teab iga fotograaf, saab kavalate rakurssidega kõikvõimalikku reaalsust omajagu moonutada. Ja nii nagu teab iga annelinlane, see foto – kui tahes efektne! – jätab tegelikust Annelinnast üsna eksliku (st kehvema) mulje. Kes aga ei tea, neil tasub võtta aega ning minna Annelinna iga aastaga aina paraneva ühisruumiga tutvuma: viimastel aastatel on sinna rajatud mõnusaid urbanistlikke pargikesi, korrastatud kergliiklusteid, tehtud majaseintele suurt kunsti. Ja mis kõige olulisem: Annelinna majad pole Tallinna “mägede” kombel hallid.

Ostsime antud foto oma kogusse 2018. aastal seoses Ingrid Ruudi kureeritud näitusega “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, kus see illustreeris linnaplaneerimise teemalist tuba.

P.S. – Soovitame pikemalt peatuda ka Andres Tarto fotoblogil: https://taevapiltnik.ee/blogi/


Veel: , , , , , ,



Pärnu KEK-i lasteaed Tralli sisekujundus

1975–1978, Helle Gans. EAM 4.14.2

Pärnu KEK-i moodsas elamukvartalis asuva lasteaed-sõime sisekujundus on üks unikaalsemaid. Koridorides valitsev dünaamika, mis lähtus lakke riputatud viitadest hargnenud värvidest, abistas ja suunas laste liikumist oma rühmatubadesse. Esimesed kavandid on mitmevaatelised. Koridoride põhiplaanidele liitub aksonomeetrilises vaates rühmaruum, mis sisustati ekspressiivse värvilise mööbliga. Sisearhitekt Helle Gansi ajendas disainimisel mõistmine, et laps taandab kõik mänguks. Seepärast on liigendatud ja kokku-lahtikäiv mööbel ühtmoodi nii funktsionaalne kui ka mänguline, virgutades laste kujutlusvõimet. Lasteaia keskosa ja koridori kujundus samastub kvartali üleüldise ideestikuga ja sarnaneb kuldse kodu terrasselamu sisetänava popiliku infograafikaga (Villu Järmut ja Taevo Gans). Joonised andis 2008. aastal muuseumile üle Andres Ringo. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha rohkem)


Veel: , , ,



Nauru House Melbourne’is

Ernst Kesa, 1970. EAM 12.1.1

52-korruselise pilvelõhkuja projekti tellis Vaikse ookeani pisisaare Nauru vabariigi valitsus peale kiiret rikastumist fosforiiditööstuse abil. Hoonest sai rahvusvaheline investeerimisprojekt, kuhu kavatseti majutada ka Nauru presidendi residents. Melbourne’i esindusliku Collinsi tänava äärde püstitatud hoone oli 1977. aastal linna kõrgeim ehitis ja selle projekteeris Austraalia suurim arhitektuuribüroo Perrott Lyon Timlock & Kesa. Nauru projekti juhtivarhitekt oli Eestist sõja ajal emigreerunud Ernst Kesa, kes muu hulgas vormistas hoone perspektiivvaate. Selle kalkal tušijoonistuse annetas Ernst Kesa 1992. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: ,



Tallinna raekoja sisekujundus

Leila Pärtelpoeg, 1973–1978. EAM 4.2.7

Ainukese Põhja-Euroopas säilinud gooti stiilis raekoja (valminud 15. saj alguses) uuendamise käigus korraldati võistlus, et leida ajaloolisse keskkonda sobiv sisekujundus. Esikoha pälvinud sisearhitekt Leila Pärtelpoja lahendust raske musta mööbli, kõrgläikega uste ja vasest kuppelvalgustitega pidas osa otsustajate ringist liialt rivaalitsevaks ajaloopärandiga. Teised nägid uue ja vana vahelises pinges seevastu just ootuspäraselt ruumi elavdavat mõju. Kavandid kujutavad keskaegseid pidustusi kaubasaalis ning ajalooliste lühtrite ja külgreljeefidega raesaali. Leila Pärtelpoeg annetas ligi poolsada mööbli ja sisustuse joonist muuseumile 2000. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Eesti Maaehitusprojekti tüüpkavandid

Eesti Maaehitusprojekt, 1980ndad. EAM

Eelnevas postituses tutvustatud EKE Projekti loominguga sarnaselt valmistas maapiirkondadesse projekte ka Eesti Maaehitusprojekt (EMP), seda alates 1951. aastast. Laia haardega büroos koostati põhjalikkusega nii elamuid kui ka abihooneid. Ado ja Niina Eigi aiamaja projekt “A85-8” koos kuuri ja kasvuhoonega kuulus suurde hoonete seeriasse A-85, mille kavandamises osalesid mitmed arhitektid. Selle  25,5 m2-se aiamajaga käib kaasas ka panipaigaga kasvuhoone. Aiamajas on köök ja kaminaga eluruum, mille ühes servas asub magamislavats. Teisel korrusel paikneb kaldkatuse all pisike magamistuba. Otsaküljel olevat verandat võis ehitada ka terrassina. Samast ajast pärineb arhitekt Priit Kaljapulki 1989. aastal kavandatud pereelamu projekt Puravik, mis on täielikult väljaehitatud keldriga ja selles asuvad kuus eluruumi, sahver ja saun. Värvikaid nimesid kannavad teisedki projektid nagu Bruce, No-Spa ja Programm. Muuseumis on hoiul üle 20 Eesti Maaehitusprojektis koostatud voldiku. Tekst: Maria Pöppönen


Veel: , , ,



Elamute ja suvilate tüüpprojektid

EKE Projekt, 1970–1980ndad. EAM

1966. aastal kolhooside poolt ellu toodud EKE Projekt (Eesti Kolhoosiehitus) tegeles maapiirkondade arhitektuuriga. Büroo projekte tutvustavad voldikud andsid hooneehitajale ja kooperatiividele näpunäiteid elamu ehitamiseks, ent nende hulgast leiab ka poode ja juurviljakeldreid.
Monteeritav aiamaja Raul (insener Rein Randväli) põhiidee seisnes lihtsasti ehitatavuses. Selle äratuntavalt kolmnurkse kujuga maja alumisel korrusel paiknesid elutuba, köök ja tualettruum ning ülemisel korrusel väike magamistuba. Pereelamu Kauplus Raja-3 (arhitekt Ants Mellik) ühendas kahte funktsiooni – esimesele korrusele paigutati pood koos köögi, elutoa ja garaažiga. Keldris paiknesid laoruum, saun ja abiruumid; ning teisel korrusel magamistoad. Viietoalisest ühepereelamust Ants-5-st kujunes 1980. aastatel erakordselt menukas projekt (arhitekt Ants Mellik). Hoone fassaade katsid kombineeritult silikaltsiitkivi ja puit. Ants-5 varieerus mitmeti, näiteks keldriruumide jaotuse osas. Ühepereelamute juurviljakelder (Toomas Lukk, Ants Mellik ja Jaan Mõttus) oli kavandatud osaliselt maa-alusena. See tsementrajatis kavandati viies eri suuruses – väiksemad peredele ja suuremad müügiks minevatele juurviljade hoidmiseks. Katus kaeti murumätastega. Muuseumi abikogus on ligikaudu 100 EKE Projektis kavandatud hoone infovoldiku. Tekst: Maria Pöppönen


Veel: , , ,



Tehvandi suusakeskus

Peep Jänes, Tõnu Mellik, Allan Murdmaa (joonis), 1974. EAM 4.6.2

Lõuna-Eestisse ehitatud moodne suusaspordibaas valmis NSV Liidu Spordikomitee tellimusel ja oli eelkõige mõeldud liidu talialade koondiste treenimiseks. Asukoht talvepealinna Otepää külje all Tehvandil oli sobiv, sest pakkus rikkalikke sportimisvõimalusi kuppelmaastiku keskel. Perspektiivvaatel kujutatud arhitektide ettekujutus kunstmäe sisse ehitatud modernsest keskusest realiseerus küllaltki täpselt. Arhitektid lähenesid ülesandele kohapõhiselt. Justkui Otepää künklikku maastikku matkides on nad looduse keskele lisanud veel ühe ümarvormi. Oma mõju ehitise mõneti tehnitsistlikule vormile on ka kosmosevallutuse ajastul. Töö andis muuseumile üle Eesti Arhitektide Liit 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , ,



Ehituse juhtimise püramiid

Voldemar Herkel. 1970-1980ndad. EAM 42.1.32

Pildil on arhitekt Voldemar Herkeli koostatud skemaatiline nägemus projektijuhtimisest nõukogude perioodil läbi erinevate instantside. Skeem valmis Herkelil Ehituskomitees aseesimehena töötamise ajal (1965-1988) ja et asutus tegeles kõikvõimalike arhitektuuri puudutavate küsimustega, siis aitas see tulevasele ehitusele eelnevat tööprotsessi nii suures organisatsioonis selgena hoida. Ka andis see planeerimisega seotud erinevatele huvigruppidele juhise, millal on sobiv hetk paati hüpata. Püramiidi tippu paigutatud grupp, kuhu kuuluvad täitevkomitee, linnade peaarhitektid ning rajooniarhitektid moodustavad koos „soovide lehtri“, kellega aseesimees selgitas välja lähteülesande ja mis reaalse ehituse eel läbis mitmed rakukesed. Skeem saabus muuseumisse koos Voldemar Herkeli projektidega, mille ta 2009. aastal muuseumile kinkis. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Elavate linn – surnute linn

Leonhard Lapin, 1978. EAM 4.18.2

1970. aastatel koondusid avangardsed arhitektuuritudengid ühiseks grupiks, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna kooliks, et väljendada oma arvamust ning korraldada ühiskonnakriitilisi näitusi ja aktsioone. Oma töös „Elavate linn – surnute linn” ironiseerib Leonhard Lapin anonüümse masselamuehituse üle. Pildile on autor peitnud olulisi allegooriaid: majade vahele jääv „Väike õhkamine” sümboliseerib 1972. aastal USA-s St. Louisis lammutatud modernistlikku Pruitt-Igoe elamurajooni ning „Autodes matmine” töö keskel viitab arhitektist sõbrale Vilen Künnapule, kellel oli rühmituses ühena esimestest auto. Teos oli üleval 1978. aastal Teaduste Akadeemia fuajees toimunud näitusel, millest mitmed osalenud töödest kinkis insener Reet Lumiste 1991. aastal muuseumile.


Veel: , , ,