Sildi arhiiv: arhitekt: Eugen Habermann

Riigikoguhoone mööbli kavandid

Herbert Johanson, 1920-1922. EAM 2.11.8

1922. aastal valmib Toompeal vastiseseisvunud Eesti Vabariigi tähtsaim riiklik ehitis – uus moodne parlamendimaja (arhitektid Herbert Johanson, Eugen Habermann 1920-1922). „See on lihtne, kuid ometi iseteadlik ja erilaadiline ehitis, milles õnnelikult liituvad autorite individuaalne kujundusvõime ja sobitus keskaegse ümbrusega, jäädes ometi tänapäevaseks.“ Nii iseloomustas Riigikogu hoonet kunstikriitik Hanno Kompus oma sissejuhatuses raamatule 20 aastat ehitamist Eestis: 1918-1938. Herbert Johansoni kavandite järgi valmis ka parlamendihoone omanäoline mööbel, milles korduvad hoone interjööre kujundavad geomeetrilised vormid ning art deco’lik siksak-motiiv. Mööbel valmistati Lutheri tehases, kelle jaoks see oli esimene oluline ühiskondlik tellimus (vt Jüri Kermik. A. M. Luther 1877-1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus. Tallinn, 2002). Istungitesaali heleda kasevineeri ja tumedate intarsiatehnikas kaunistustega toole eksponeeriti ka 1922. aasta juunikuus Tallinnas toimunud I Eesti kaubandus-tööstusnäitusel. Lutermas tehtu kõrget kvaliteeti näitab see, et valdav osa 100 aasta vanusest mööblist on senimaani kasutusel. 

Riigikoguhoone mööbli kavandeid on arhitektuurimuuseumi kogus üle 30, alates istungitesaali poodiumist kuni riietenagini. Originaaljoonised pärinevad kunagise Teedeministeeriumi arhiivist ja anti Eesti Ehitusmälestise vahendusel muuseumile üle 1992. aastal. Tekst: Anne Lass

(kliki pildil, et näha rohkem)


Veel: , ,



EAL 100 / Eugen Habermann

Riigikogu hoone istungite saal, E. Habermann, H. Johanson, 1921–1922. EAM Fk 19083

Eesti Arhitektide Ühingu moodustamisel 1921. aastal asus just Eugen Habermann ühingu esimeheks ja oli seda järgnevad 12 aastat. Ühiskonnas olid ülevad tunded, valmimas oli riikliku tähtsusega sümbolhoone Riigikogu hoone (E. Habermann ja H. Johanson, 1920–1922), mis paistis silma oma julge ekspressionistliku stiili poolest nii siin kui ka riiklike esindushoonete seas laiemalt maailmas.

Eugen Habermanni üks huviorbiite oli Tallinna vanalinna regenereerimine. Ta koostas hulgaliselt majade ümberehituse projekte ja mõtles piirkonna elavdamisele. Linnaplaneerimisarhitektina kavandas ta juba 1914. aastal linna moderniseerimise kavandi, millega jätkas 1921. aastal. Selles tegi ta muuseas ettepaneku haljastada vanalinna muldkindlustuste vöönd, lammutada sealsed vanad sõjaväe barakid ja muuta vanalinna vahetu ümbrus jalutuskäikudeks sobiva rohealaga. Habermannile oli oluline muuta linn inimnäolisemaks. Tema visioon moodsast Tallinnast nägi ette ka raudtee ja sadama omavahelise integreerimise. Juuresoleval plaanil on näidatud uus taristu, kus linna läbivad uued trammiteed (plaani fragmendil Soo ja Heina tänaval). Tema Tallinna linnavalitsuses töötamise ajal valmisid mitmed planeeringud Piritale, Lasnamäele ja Kopli poolsaarele.

1920. aastate alguses oli linnades üldise korterikriisi taustal teravik suunatud ametnike ja linnateenistujate elutingimuste parandamisele. Ühiselt kolleegi Herbert Johansoniga projekteeris Eugen Habermann näiteks õpetajatele mõeldud mugavustega väikekorteritega elamud nii Raua kui ka Graniidi tänavale. Tema kavandi järgi rajati toona ka üks originaalsemaid töölisasulaid Kohtla-Järve põlevkivitööstusele – Siidisuka asum. 1930. aastatel oli Eugen Habermannil juba erapraksis, kus ta projekteeris mitmeid nüüdseks arhitektuurilukku jäädvustunud hooneid nagu näiteks Eesti Panga hoone Tallinnas ja Rauaniidi tehase hoone (praegu Eesti Kunstiakadeemia hoone). Tekst: Sandra Mälk

 


Veel: , ,



Siidisuka asum Kohtla-Järvel

Eugen Habermann, 1920–1921. EAM Fk 3105, Fk 15852

Kohtla-Järvel asuv Siidisuka on kavandatud aedlinnana. Linna ühe esimese suurema urbanistliku ettevõtmise taga oli Eesti Põlevkivitööstus, kes rajas asumi oma töötajaile arhitekt Eugen Habermanni projekti alusel (1920–21). Nagu nimigi viitab, elasid seal tehase juhtkonna töötajad, insenerid ja kõrgema järgu ametnikud, kelle palk võimaldas naisperele puuvillaste asemel siidist sukki soetada. Uue tänava äärde rajatud kahepereelamud on standardse lahendusega, mille hulgast leiab 4-5 tüüpi erineva planeeringuga elamuid. Hoonete väljanägemises on viiteid uutele trendidele ja kohalikele ehitustraditsioonidele – vernakulaarne tahumata paekivi on asetatud moodsa arhitektuuri võtmesse. Sik-sak motiivid ja teised fassaadikaunistused viitavad mõjutustele saksa ekspressionismist. Kõige iseloomulikumad elemendid on aga kahtlemata kõrged viilkatused ja keermega massiivsed aknapiilarid hoone nurkades. Iga elamuga külgneb abihoone, mis jaotab hoovi kaheks – majaesiseks õueks ja tagahooviks.
Arhiivifotod saabusid muuseumi kogusse 1996. aastal ja uus foto pärineb Martin Siplase 2009. aastal muuseumi näituse tarbeks tehtud pildiseeriast.
Tekst: Anna Zsoldos (arhitektuurimuuseumi praktikant Ungari Eötvös Lorándi Ülikoolist)


Veel: , ,