Sildi arhiiv: arhitekt: Mart Port

Välisministeeriumi hoone

Mart Port, Uno Tölpus, Raine Karp, Olga Kontšajeva, 1963. EAM 4.3.2

Ameerikalikust nõndanimetatud internatsionaalsest stiilist mõjutatud 11-korruseline administratiivhoone valmis Tallinna kesklinna 1968. aastal. Hoone sümmeetrilist fassaadi ilmestavad korrapärased lintakende read ja vertikaalne akendeta keskosa, mis pidi moodustama tausta maja ees asuval väljakul seisnud ausambale. U-kujulise põhiplaaniga büroohoone esimesel korrusel on avar vestibüül, mille seinad kaeti hoone suursugususe rõhutamiseks roosa Kuuba päritolu marmoriga. Järgnevatel korrustel asuvad kontorid, viimasel korrusel maja tehnoruumid. Tiibhoonetes asuvad konverentsi- ja nõupidamissaalid, hooneosade keskel on sisehoov. Tähelepanuväärne on vasakus tiibhoones asuv raudbetoonist hüperboolse paraboolkoorikuga 600-kohaline konverentsisaal, mille lage katab 60 000 tühja kilukarpi. Niinimetatud Kilukarbisaali keerulise konstruktsiooni tõttu paigaldati valgustid ruumi seintele, lakke kruvitud õlitatud kilukarbid aitasid neile suunatud valgust ruumis hajutada ja peegeldada ning tagasid saalis hea akustika. Märgiline on ka hoone paiknemine linnaruumis. Büroohoone rajati 1948. aastal koostatud Tallinna kultuurikeskuse planeeringus (arhitekt Harald Arman) ette nähtud Teaduste Akadeemia peahoone asukohale, teisel pool Teatri väljakut paikneb Estonia teater – poliitika ja võim on vastamisi kultuuri ja vaimsusega. Alates 1991. aasta sügisest tegutseb endises EKP Keskkomitee hoones Eesti Välisministeerium. Hoone vaadete autor on Rein Kersten. Tekst: Anna-Liiza Izbaš

Veel: 1960ndad, arhitekt: Mart Port, arhitekt: Olga Kontšajeva, arhitekt: Raine Karp, arhitekt: Uno Tölpus

Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse kavand

Mart Port, 1972–1973. EAM 52.4.2

1980. aastal Tallinnas toimunud olümpiamängude purjeregati läbiviimiseks eelnesid üle linna suured projekteerimistööd. Pirita jõesuue kavandati ümber publiku ja purjesportlaste teenindamiseks. Kuna olümpiamängude nõudmistele vastava ehituskompleksi tegemiseks oli siinsetel arhitektidel vähe kogemusi, otsustas toonane linnaarhitekt Dmitri Bruns koos Eesti Projekti peaarhitekti Mart Pordi ja spordikomitee aseesimehe Urmo Kalaga sõita Saksamaale Kieli, kus 1972. aastal peeti olümpiaregatt. Seal tutvuti saksa kolleegide lahkel käel olümpiapurjespordikeskuse ehitusega Schilksees. Saadud teadmised lubasid 1973. aastal kuulutada välja arhitektuurivõistluse Pirita purjespordikeskuse projekti leidmiseks, kuhu esitati 12 tööd. Juuresolev visualiseering pärineb Mart Pordi tööde albumist ja kuulus tõenäoliselt võistlusele esitatud, aga premeerimata projekti komplekti. Kavandil on esiplaanil hotell-baar-restoran sportlastele ja külalistele ning otseloomulikult asub kompleksi kesksel kohal olümpiatule torn. Sarnaselt Schilksee purjesprordikeskusele on hooned lahendatud astmelistena. Kui alumisel pildil on muuliserv suvitajate kasutuses, siis ülemisel pildil annavad tooni autod, mille puhul kumavad läbi ilmselt lääne ajakirjade mõjutused. Kavandil figureerivad moodsad Ameerika autod, sealjuures sportliku välimusega Dodge Challenger. Albumi kinkis muuseumile Heldi Toom 2014. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Veel: 1970ndad, arhitekt: Mart Port

Tartu Poeglastegümnaasiumi õpetajad

Mart Port, 1940. EAM 52.3.3

2014. aastal anti muuseumile üle arhitekt Mart Pordi (1922–2012) isikuarhiiv. Lisaks projektidele, fotodele ja käsikirjadele oli selle hulgas ka mõnikümmend Mart Pordi kooliaegset tööd – linoollõiked ja karikatuurid Tartu Poeglastegümnaasiumi õpilasajakirjale „Iil“. Hea käe ja huumorisoonega Mart Pordi tehtud fotod ja joonistused illustreerivad kõiki selle ajakirja 1937.–1940. aasta numbreid, mõnedele on Mart Port kujundanud ka esikaane. Abiturientidele pühendatud erinumbris, mis ilmus 1940. aasta mais, iseloomustatakse teda (ikka läbi nalja) nii: „MART PORTI tunneb isegi tema väike vend, ammugi siis kõik Tartu koolilapsed ja muu noorrahvas. Mart on kodus igal alal ja saab oma andekuse tõttu kõigega hakkama mängleva kergusega, nii et võiks elukutse valikul rahulikult proovida vürhvliõnne. Erilise tunnustuse on ta pälvinud karikatuurimeistrina, kelle sule alt ei pääse ei õpetajad ega „ristiinimesedki“. ….“ Poeglastegümnaasiumi õpetajaid kujutavad šaržid märgusõnaga „Ilu-Eedi“ on tehtud ajakirja sama aasta loominguvõistlusele, kus nad said esimese preemia. Noorele kunstnikule on siin otseseks eeskujuks olnud 1930ndatel populaarse Nino Za karikatuurid, mida tõendavad väljalõiked saksakeelsetest seltskonnaajakirjadest. Vaimukate ja hoogsate saržide joonistamist jätkas Mart Port ka hiljem arhitektuuritudengina Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Käesoleva aasta 4. jaanuaril möödus arhitekt Mart Pordi sünnist 100 aastat. Tekst: Anne Lass

Veel: 1940ndad, arhitekt: Mart Port

Tallinna Narva maantee hoonestamise projekt

Mart Port, 1953. EAM 3.1.85

Teise maailmasõja järel Tallinna peaväljakuks valitud Viru väljaku ansambli hoonestamisel rajati sinna suubuvad laiad peamagistraalid. Üks neist oli Narva maantee, mis Mart Pordi lahenduses viidi ellu küllaltki algupäraselt. Tänavat ääristavad nelja-viiekorruselised stalinistlikud tüüphooned, mille linnaruumiliseks toetamiseks laiendati olemasolevat tänavat. Kuna tänavajoon oli eri laiusega kvartalite tõttu ebaühtlane, liigendati tänavat tagaplaanil nähtavate ajastuomaste tornide ehk propüleedega, mis imiteerivad väravat. Akvarell arvati muuseumi kollektsiooni hulka alates Eesti Ehitusmälestiste arhiivi üleandmisega 1991. aastal. Tekst: Sandra Mälk

Veel: 1950ndad, arhitekt: Mart Port

Puude jooniseid

Mart Port, 1946–1950. EAM 52.1.17

Ei ole maja ilma floorata selle ümber. Arhitekt Mart Pordi (1922–2012) õpilastöö kujutab siinseid levinumaid puid, mis arhitektuurijoonisele meeleoluka aga ka vajaliku tausta loovad. Mart Pordile, kelle isa oli tunnustatud botaanik ja pedagoog Jaan Port, oli selline ülesanne kahtlemata kergete killast. Tušijoonistuse valmistas Mart Port 1940. aastatel arhitektuuriõpingute käigus Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas (Tallinna Tehnikaülikool). Mitmed kodusest arhiivist pärit õpilastööd ja hilisemad projektid kinkis muuseumile 2014. aastal tema vennapoeg Jaan Port. Tekst: Sandra Mälk

Veel: 1940ndad, arhitekt: Mart Port, maastikuarhitektuur

Nädalalõpumaja projekt

Mart Port, 1946. EAM 52.1.8

Nädalalõpumaja nimetus võeti kasutusele 1930. aastatel, kui puhkamine ja sellega seotud uut tüüpi ruumid populaarsemaks muutusid ning väikeseid suvilatüüpi majakesi Tallinna lähedale Meriväljale, aga näiteks ka Väänasse või Vasalemma ehitama hakati. Ühekorruselised, paari toaga kerged suvemajad palgatöölise kiireks nädalalõpupuhkuseks olid põhimõtteliselt erinevad 20. sajandi alguse jõukama rahva suurtest ja sopilistest suvevilladest, puhkamisest sai eesrindliku eesti keskklassi argielu osa. Üliõpilane Mart Port tegi oma nädalalõpumaja koolitööna juba vahetult peale sõda, laenates muretult projektile Eesti ajast nii nime kui mahuka ruumilise ülesehituse (pindala 70 m² on ajastut arvestades enam kui luksuslik), lisades omalt poolt fassaadil jõuliselt näha olevad kivist kandeseinad ning veidra naisefiguuri, kes saabuvat meest terrassil tervitab. Läks veel umbes kümme aastat, kui puhkamisest ja suvilast sai ka tegelikult nõukogude ideoloogia oluline osa ning iga töötava inimese vääramatu õigus. Moskva käskis välja töötada esimesed suvemajade tüüpprojektid – napilt üle 20 m² suuruse põrandapinnaga odavad puidust hooned, mida saaks püstitada nii aiamaale kui metsa alla. Muide, Port koos Ülo Ellandiga tegid samuti ühe sellise projekti, millel sarnaselt kunagisele Pordi kursusetööle oli ühepoolne kaldkatus ja ukseesine terrass, ent maja ise koosnes juba tehases toodetavaist valmiselementidest. Suvila massidesse jõudmine oli alanud. Mart Pordi koduse arhiivi andis 2014. aastal muuseumile üle Jaan Port. Tekst: Triin Ojari

(kliki pildil, et näha projektijoonist)

Veel: 1940ndad, arhitekt: Mart Port, õpilastöö, perspektiivvaade, puhkus

Tartu Annelinn

Fotograaf Andres Tarto, 2013. EAM Fk 19856

Mõni foto lihtsalt lööb pahviks. Siinne kaader on aastate vältel käinud lainetustena üle terve interneti ning tekitanud tõenäoliselt üsna sarnaseid ja ootuspäraseid reaktsioone: ühest küljest “WOW kui äge!”, teisalt jällegi… “vaesed inimesed, kes seal betoonslummis elama peavad!” See foto mõjub paremini kui mis tahes antireklaam modernistlikule linnaplaneerimisele; see foto räägib absoluutsest ummikseisust, kuhu Teise maailmasõja järgne massiivne elamuehitus mõne aastakümnega jõudnud oli. See foto kujutab Tartu Annelinna, Eesti Projektis alates 1969. aastast meie Suurte Linnaplaneerijate Mart Pordi ja Malle Meelaku eestvedamisel planeeritud Eesti üht suurimat paneelelamurajooni, või õigemini selle kõige tagumist, ja tõepoolest, kõige ekstreemsemal moel hoonestatud otsa. Siiski, nagu teab iga fotograaf, saab kavalate rakurssidega kõikvõimalikku reaalsust omajagu moonutada. Ja nii nagu teab iga annelinlane, see foto – kui tahes efektne! – jätab tegelikust Annelinnast üsna eksliku (st kehvema) mulje. Kes aga ei tea, neil tasub võtta aega ning minna Annelinna iga aastaga aina paraneva ühisruumiga tutvuma: viimastel aastatel on sinna rajatud mõnusaid urbanistlikke pargikesi, korrastatud kergliiklusteid, tehtud majaseintele suurt kunsti. Ja mis kõige olulisem: Annelinna majad pole Tallinna “mägede” kombel hallid.

Ostsime antud foto oma kogusse 2018. aastal seoses Ingrid Ruudi kureeritud näitusega “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, kus see illustreeris linnaplaneerimise teemalist tuba.

P.S. – Soovitame pikemalt peatuda ka Andres Tarto fotoblogil: https://taevapiltnik.ee/blogi/

Veel: 1970ndad, arhitekt: Malle Meelak, arhitekt: Mart Port, fotograafia, linnaplaneerimine, modernism, Tartu

Mustamäe vaate- ja veetorni võistlustöö

Mart Port, 1962. EAM 52.2.11

Tallinnas Mustamäe elurajooni teenindama pidanud vaate- ja veetorni arhitektuurivõistlusele esitatud töö tugevus seisneb insener-tehniliselt puhtas vormis. Vaateplatvormi moodsat nõgusat katusekuju võimaldas raudbetooni kasutus. Piirkonda arendati toona intensiivselt: aasta varem valmis Mustamäe mäeveeru otsas suusahüppetorn ja selle jalamile planeeriti tehnikaülikooli linnakut. Perspektiivvaatel on näha kümnendi alguses levinud arhitektuurigraafika, kus klassikalist akvarelliga koloreeritud tušijoonist on täiendatud laia tumeda viltpliiatsiga. Joonised saabusid muuseumisse Mart Pordi koduarhiivist. Tekst: Sandra Mälk

Veel: 1960ndad, arhitekt: Mart Port, Tallinn

Tallinna Väike-Õismäe elurajooni eskiisid

Mart Port, u 1968. EAM 52.2.12

Nõukogude Eesti linnaplaneerimise särav tandem Mart Port ja Malle Meelak haarasid Väike-Õismäed planeerides kinni võimalusest kujundada sellest ideaallinn ja vältida masselamuehitusega kaasnenud vigu. 40 000 elanikule mõeldud linnaku keskmesse kavandasid nad tehisjärve, mille ümber paikneb hoonestus radiaalselt. Eskiisid kannavad elavalt edasi Pordi siirast vaimustust ringlinnaideest. Võrreldes varasema Mustamäega, mis ehitati üles mitmete iseseisvate mikrorajoonidena, oli Väike-Õismäe lahendus unikaalne, isegi nii uuenduslik, et planeeringu kooskõlastamine läks üle kivide-kändude. Arhitektidelt oodati ikka tavapärast mitme asustusalaga sirgjooneliste tänavatega linnavõrgu kavandamist. Just seda tahtsid Port ja Meelak vältida, et anda linnaosale inimlikum mõõde, mida kaarjas tänavastruktuur avatud õuealadega pakub. Joonise annetas 2014. aastal muuseumi kogusse Jaan Port.

Veel: 1960ndad, arhitekt: Mart Port, Tallinn