Sildi arhiiv: Tallinn

Ametiühingute Maja interjöörid

Fotograaf Johannes Külmet. Ametiühingute maja fuajee ja saal. EAM Fk 7414 ja 7415 (kliki fotol, et näha galeriid)

1982. aastal valminud ja juba 20 aastat hiljem lammutatud Ametiühingute Maja (arhitekt Henno Sepmann, sisearhitekt Kirsti Laanemaa) oli vast üks nägusamaid hilisnõukaaegseid ehitisi Tallinna kesklinnas. Paljud kindlasti mäletavad hoone paiknemist linnaruumis ERKI kõrval (praegu asuvad selle kohal City Plaza ja nn Euroopa Maja), ent interjöörid kipuvad teadvustest kiiremini kaduma, eriti kui kokkupuude on olnud napp või üldse olemata. Fotodel näete Ametiühingute Maja luksuslikku ja omajagu kafkalikkugi fuajeed ning 400 kohalist konverentsisaali.

Fotod annetas meile Eesti Projekt 2003. aastal (nõukaaja suurim projekteerimisbüroo tegutses iseseisvumisjärgselt kuni aastani 2006 aktsiaseltsina, siis aga ühineti teiste ettevõtetega ning üheskoos moodustati tänagi tegev AS Sweco Projekt).

Johannes Külmet (1922–2003) oli Eesti Projekti palgaline fotograaf ning vaieldamatult üks läbi aegade andekamaid Eestis tegutsenud arhitektuurifotograafe.


Veel: , , , , , ,



Lasnamäe motiiv

Fotograaf Erik Prozes. Kuulutuste tulp Lasnamäel Lindakivi silla juures 1993. aastal. EAM Fk 1033

See pole klassikaline arhitektuurifoto. Antud klõpsu Lasnamäe elukeskkonnast on teinud hoopis pressifotograafina tuntud Erik Prozes 1993. aastal. Prominentselt esiplaanile püütud kuulutuste tulbaga* on Prozes fotole jäädvustanud 1990ndate algusele ainuomase hõngu, miski, mida ei ole võimalik kuhugi teise aega paigutada. Omal kohal on ka suure osa kaadrist hõivav mudamülgas, mida fotograaf on pidanud kõige muuga võrdväärseks elemendiks autentse mulje edastamisel. See foto on postsotsialistliku üleminekuühiskonna karm, ent omajagu koomiline, kentsakal kombel pigem optimistlik kui pessimistlik dokument ning sellisena väärt kestma läbi aegade.

* Tulbal on tuvastatavad järgmised reklaamid: Galeriis “Sammas” (Vabaduse väljak 6) toimub skulptor Terje Ojaveri ja disainerist graafiku Linda Tamme näitus “Varjud & väravad”. Tallinna Toomkirikus toimub VII rahvusvaheline orelifestival, kus nähtavasti esitatakse peaasjalikult Händelit (mainitud on oratooriumi “Iisrael Egiptuses”). Eesti Ekspressi värskelt ilmuma hakanud kuulisa Magneet esikaanel figureerib eesti juurtega USA kunstnik-popstaar Kalev Mark Kostabi, kelle stiil (blondeeritud püstjuus, kitsehabe, päiksekad ja tõenäoliselt neoontoonides puhvis jope) oli 90ndatel üsnagi moes ka meie noorte lahedate seas.

Saime foto oma kollektsiooni 1994. aastal koos teiste Hommikulehes meie toonase direktori Karin Hallase artiklite juures ilmunud Prozese fotodega (negatiivid jäid autori valdusse).


Veel: , , , ,



Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse piirivalvetorn

Disainer Matti Õunapuu, 1970. aastate lõpp. EAM Fk 14821

Muuseumitöö üks toredamaid külgi on jälgede ajamine. Kui “teadmata asjade” kaustast tuleb välja midagi eriti müstilist ja otsesõnu arusaamatut, siis süda ei anna enne rahu, kui asja kohta on kogu info käes. Õnneks(?) moodustab suure osa meie muuseumi kogust suhteliselt värske aines, mistõttu on veel võimalik pöörduda otsejoones asjaosaliste poole ning aru pärida. Kord, uurides Eesti Maaehitusprojekti lõputut fotoarhiivi, millest, muide, veel väga suur osa on arvele võtmata, sattus näppude vahele pisike negatiiv, mis kujutas sellist kummalist torni… Negatiivi juures oli vaid selle imeehitise välja mõelnud autori nimi: Matti Õunapuu. Peatselt potsataski postkasti legendaarse disaineri e-kiri väga põhjaliku selgitusega. Jagame seda nüüd, Moskva olümpiamängude raames Tallinnas toimunud purjeregati 40. juubeliaastal teiegagi! – Jarmo Kauge

Matti Õunapuu: “Nõukogude ajal oli Pirital TOP-i linnapoolses otsas praeguse autoparkla kohal piirivalve torn ja võimas prožektor, millega õhtuti Tallinna lahte jälgiti. Need olid tavalised nõukaaegsed sõjaväe ehitised. Purjespordi keskuse projekteerimise algfaasis oli nõue, et seal säiliks ka piirivalvurite tegevus. Töötasin tol ajal Maaehitusprojektis 1980. aasta olümpiaregati keskuse (st nüüdne TOP-i hoone – JK) projektgrupis disainerina (siis, kui meeskonnas olid veel Avo-Himm ja Kristin Looveer, Tiit Kaljundi, Leonhard Lapin, Harri Šein ja Andres Ringo). Kuna objekt oli algusjärgus ja detailide ning väikevormide disainimist polnud veel vaja, tegelesin sellega, mida parasjagu vaja oli. Nii tegingi erinevaid variante selle piirivalve objekti jaoks. See siin on üks neist. Madalam osa kujutab endast avatavat katet (nagu lapsevankri sirm), mille all oli prožektor. Nagu sõjaväeobjekt ikka, pidi ta olema päevasel ajal varjatud. Tornis on üks avatud platvorm ja kahel kõrgusel kinnised kabiinid jälgimisseadmete jaoks. Torn oli mõeldud terasest ja betoonist, prožektorikate tekstiilist.  Asukoht oli samas – purjespordikeskuse lõpus, või linna poolt tulles alguses. Mäletan, et käisin ka piirivalvekordonis seda kooskõlastamas. Hiljem suutis Ehituskomitee jõuda piirivalvuritega kokkuleppele ja sõjaväelaste asukoht muudeti olümpiaobjektilt ära. Nii jäi see torn ehitamata. Küll sai tehtud piirivalve ja tolli jaoks üks teine tornike sadama suudmes, mis samal ajal ka faarvaatri esimene puna-valge märk (teine märk oli keskuse palvela torn keset kompleksi). Töö oli näitusel nimetatud (st Tallina koolina tuntud) grupiga Teaduste Akadeemia ruumes 1978. aastal.”

Raamatusoovitus: Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985


Veel: , , , ,



Heliloojate maja sisekujundus Tallinnas

Vello Asi, u 1960–1964. EAM 4.14.4

Joonisel on kujutatud Tallinnas Lauteri tänaval asuva heliloojate maja vestibüüli läbi tänavapoolse akna (arhitektid Udo Ivask, Paul Härmson, valmis 1964). Õhulise atmosfääriga siseruum, milles püüab pilku maadligi mööbel, kannab 1960. aastate vaimu. Ajastule omaselt suunas sisearhitekte kättesaadavaks muutunud Põhjamaade arhitektuurikirjandus. Uus käsitlus sisekujunduses väärtustas avatud ruumi, horisontaalset joont ja kerget, hõlpsasti ümberpaigutatavat mööblit, samuti kaasavat keskkonda, mis toetaks ajaveetmist ka läbikäidavates ruumides. Tuši- ja akvarellitehnikas vormistatud töö soetas muuseum oma kogusse 2017. aastal. Tekst: Sandra Mälk 


Veel: , , ,



Augustitorm arhitektuuris

Avo-Himm Looveer, 1982. EAM K-48

Paneelelamute piirkondade massilise rajamisel Tallinna muutus 1970.–1980. aastatel küsitavaks uusrajoonide suhe linna ajalooliste kihistustega. Üldisi arengusuundi kritiseerides käidi välja, et heas elukeskkonnas peaksid arhitektuursed lisandused arvestama linlikku paljusust. Vanalinna silueti taustal meres hulpivad monoliitsed ehitusdetailid Avo-Himm Looveeri töös osutavad Lasnamäe kiirele rajamisele. Tema visioonis väljub see asumi piiridest ja näitab tehiskeskkonda üleilmses mõõtkavas; asumi häving loodusjõudude meelevallas viitab omakorda murrangule selles, kuidas arhitektuurist mõeldakse. Akvarelli soetas muuseum 2010. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Tallinna raekoja sisekujundus

Leila Pärtelpoeg, 1973–1978. EAM 4.2.7

Ainukese Põhja-Euroopas säilinud gooti stiilis raekoja (valminud 15. saj alguses) uuendamise käigus korraldati võistlus, et leida ajaloolisse keskkonda sobiv sisekujundus. Esikoha pälvinud sisearhitekt Leila Pärtelpoja lahendust raske musta mööbli, kõrgläikega uste ja vasest kuppelvalgustitega pidas osa otsustajate ringist liialt rivaalitsevaks ajaloopärandiga. Teised nägid uue ja vana vahelises pinges seevastu just ootuspäraselt ruumi elavdavat mõju. Kavandid kujutavad keskaegseid pidustusi kaubasaalis ning ajalooliste lühtrite ja külgreljeefidega raesaali. Leila Pärtelpoeg annetas ligi poolsada mööbli ja sisustuse joonist muuseumile 2000. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Mustamäe vaate- ja veetorni võistlustöö

Mart Port, 1962. EAM 52.2.11

Tallinnas Mustamäe elurajooni teenindama pidanud vaate- ja veetorni arhitektuurivõistlusele esitatud töö tugevus seisneb insener-tehniliselt puhtas vormis. Vaateplatvormi moodsat nõgusat katusekuju võimaldas raudbetooni kasutus. Piirkonda arendati toona intensiivselt: aasta varem valmis Mustamäe mäeveeru otsas suusahüppetorn ja selle jalamile planeeriti tehnikaülikooli linnakut. Perspektiivvaatel on näha kümnendi alguses levinud arhitektuurigraafika, kus klassikalist akvarelliga koloreeritud tušijoonist on täiendatud laia tumeda viltpliiatsiga. Joonised saabusid muuseumisse Mart Pordi koduarhiivist. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , ,



Eesti Kunstimuuseumi võistlustöö

Kalle Vellevoog, Velle Kadalipp, 1994. EAM 5.4.76

Võistlustöö „Pont du Parc” autorid nägid projekti asukohast lähtudes ühe võimalusena lähendada kahte asumit – barokse pargiga Kadriorgu ja nõukogudeaegset Lasnamäe paneelelamurajooni. Kunstimuuseumi põhikehand ulatub sillana üle Lasnamäe paeklindi, küündides sel viisil kahte erineva ajaloolise narratiiviga piirkonda. Piklikku põhihoonesse paigutati suurem osa ekspositsiooniruumidest, ümarasse ossa aga hoidlad ja teenindusruumid. Topograafiliselt ainulaadsesse asukohta kavandatud hoone esitamine aksonomeetrilises linnulennuvaates rõhutab sõnumit sillaehitajaks olemisest kahe piirkonna vahel. Kumu uus hoone realiseerus Pekka Vapaavuori võidutöö järgi, kuid juuresoleva töö paeklinti läbiva ideestik on Kalle Vellevoogi loomingus kandunud sarnaselt Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali lahendusse. Kollaažitehnikas joonise annetas arhitekt 2015. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , ,



Eesti linnaplaanid

Linnaplaanid, 1927–1963. EAM fondidest 2.1, 3.1 ja 4.1

Arhitektuurimuuseumil on hea uudis linnakaartide huvilistele! Nüüdsest on 34 suurt ajaloolist plaani digiteeritud ja MuIS-i portaalis ning Rahvusarhiivi kaardikogus kättesaadavad. Saime riiulil seisnud ülisuurte rullide jälile, need olid muuseumisse saabudes nii jäigalt kokku rullitud, et jooniste avamine oleks need lihtsalt katki teinud. Osavate restauraatorite ja digiteerijate abiga Tartu Rahvusarhiivist saame aga muretult kaevuda jooniste detailidesse. Peamiselt 1940. ja 1950. aastatest pärit linnaplaanid näitavad Haapsalu, Tallinna, Viljandi, Tartu ja teiste linnade toonast seisu kui ka uusi ideid linnaruumi korraldamiseks. Vaadake järgi!

Vaata kogu loetelu siit:
http://www.ra.ee/kaardid/index.php/et/map/searchAdvanced?archive=EAM&digitized=1&vmode=grid&q=1

 


Veel: , , , , , , ,



Estonia teatri- ja kontserdimaja interjöörid

Armas Lindgren, Wivi Lönn, 1912. EAM 1.4.1 ja 1.4.16

Juugend-klassitsistlikud akvarelljoonistused restoranist, raamatukogutoast ja fuajeest kuuluvad Estonia teatri- ja kontserdimaja sisearhitektuurse lahenduse komplekti. Eesti rahva sümboliks kujunenud rahvusteatrist kujunes oluline kultuurikants ja üks suuremaid ehitisi toonases Tallinnas. Fuajeed kaunistavad maskaroonid, uhked lühtrid ja värske ilminguna moekad uusklassitsistlikud kannelüüridega pilastrid. Teatri fuajee kujundus sai lõpuks siiski teise ilme. 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel hävinud teater taastati Alar Kotli projekti järgi (valmis 1951). Algseid juugendlikke interjööre asendas stalinistliku klassitsismi võtmes sisekujundus. Joonised jõudsid muuseumisse 1993. aastal instituudist Eesti Ehitusmälestised. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , ,