Täna suletud

Heinrich Laul, 1947. EAM 28.1.281

Põltsamaa kiriku kooriruumi laekonstruktsioon

Arhitekt Ott Puuraidi isiklikus arhiivis, mille perekond 1999. aastal muuseumile annetas, on säilinud arvukalt Põltsamaa kiriku taastamiseks tehtud jooniseid: kiriku ja tornikiivri taastamisprojekt, töö- ja detailijoonised, lisaks materjalide kalkulatsioonid jm tekstidokumendid – kokku üle 100 lehe aastatest 1946–1968.

Korduvalt purustatud ning ikka ja jälle üles ehitatud Põltsamaa Nigula kirik põles varemeiks 1941. aasta 14. juulil. Kiriku taastamine algas varsti pärast sõja lõppu, taastamistööde hingeks oli legendaarne õpetaja Herbert Kuurme. Kiriku taastamisprojekti tegi Ott Puuraid, altariruumi raudbetoonlae kavandas insener Heinrich Laul. Kui keskaegne Põltsamaa Niguliste kirik Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi esimesel veerandil purustati, kohandati kirikuks linnuse lõunabastioni ümmargune suurtükitorn ja vahehoov. Sestap on Põltsamaa kirikul ainsana Eestis sõõrja põhiplaani ja kuppellaega kooriruum. Kooriruumi uue raudbetoonlae saamislugu meenutab Heinrich Laul nii: „… Ühel päeval ilmus koolivend H. Kuurme minu juurde imeliku sooviga. Kirik oli juba taastatud, kuid ta soovis altari kohale raudbetoonist kuplit. Kuppel pidi olema umbes 15-m avaga, mis on kuplite puhul üsna tagasihoidlik suurus. Asusin kuplit projekteerima tema juuresolekul. Ta küsis mureliku näoga, kui paks peaks koorik olema. Ma vastasin, 4–5 cm. Tema arvates oli see liiga õhuke, tema betoneerijad polevat väga suured spetsid. Ütlesin, et paksus võiks siis olla 8 cm. Olgu märgitud, et kupli juurde kuulub tähtis element: ääreliige-tõmberõngas, mis neelab tavaliselt 80% kogu kupli terasarmatuurist. Paar aastat hiljem Põltsamaale sattudes vaatlesin seda hästi tehtud kuplit ja küsisin koolivenna käest: „ Ütle nüüd ausalt, kui paksu sa selle kupli lõpuks tegid?“ Ta vastas veidi kõheldes: „15 sentimeetrit.“… “ Kuidas lugu edasi läks, vt Heinrich Laul. Meenutusi meie ehitustegevusest ja muustki. Tallinn 1990, lk 48 – 51. Viite H. Laulu artiklile andis hea kolleeg Carl Dag Lige. Tekst: Anne Lass