Täna suletud
Alar Kotli akvarellijoonistus Presidendi Kantselei Hoone vestibüülist

Arhiivkogu

Muuseumi arhiivkogus säilitatakse valdavalt 20. sajandist pärit materjale, ent kogule lisavad väärtust ka mõned rariteedid varasemast ajast, näiteks Toompeal paikneva Rüütelkonnahoone (Georg Winterhalter, 1848) joonised. Kogu tähtteosed on Tallinna Saksa teatri ehitamiseks korraldatud rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tööd (1906) ning Estonia teatri- ja kontserdimaja (Armas Lindgren, Wivi Lönn, 1911–1912) fassaadidekoori ja interjöörikavandid. Sama ajavahemiku töödest kuulub kogusse Suur-Tallinna üldplaneering (Eliel Saarinen, 1913), mille andis muuseumile üle Tallinna linnavalitsus.

Kõige arvukamalt on arhiivkogus esindatud 1920. ja 1930. aastate materjali. Peale linna- ja aleviplaanidele sisaldab kollektsioon haldus-, äri- ja pangahoonete, samuti koolide, seltsi- ja rahvamajade ning elamute projekte. Rikkalikult on graafilist materjali Toompeal asuva Riigikogu hoone (Herbert Johanson, Eugen Habermann, 1920–1922) ja Kadriorus paikneva Vabariigi Presidendi kantselei hoone (Alari Kotli, 1937) kohta.

Kunagise ENSV Arhitektuuri Valitsuse arhiivist on pärit teise maailmasõja järgsete rajoonikeskuste ja tööstusasulate generaalplaanid, uute klassitsistlike linnaväljakute uhked akvarellperspektiivid. Ka 1960.–1970. aastatest on kogus arvukalt planeerimisprojekte, lisaks mitme tollase tippehitise – Lillepaviljoni (Valve Pormeister, 1958), EKP Keskkomitee hoone (Mart Port, Uno Tölpus, Olga Kontšajeva, 1964–1968), Viru hotelli (Henno Sepmann, Mart Port, 1964–1972) – demoplanšetid.

20. sajandi kahe viimase kümnendi projektide hulgas domineerivad võistlustööd, nende hulgas Tallinna Süda tänava kvartali (1989) ja Eesti Kunstimuuseumi (1994) projektid. 

Uusimatki arhitektuuri esindavad peamiselt arhitektuurivõistlustel auhinna pälvinud tööd.

Märkimisväärse osa arhiivkogust moodustavad arhitektide isikufondid, mis sisaldavad väga erilaadset materjali: õpinguteaegseid töid, kuid ka hilisemaid projekte ja eskiise, joonistusi, fotosid, käsikirju, kirjavahetust, isiklikke dokumente ning mõnel juhul ka esemeid. 

1990. aastate alguses hakkasid Eesti arhitektid üle minema digitaalsele projekteerimisele, sellega on kasvanud juba digitaalsena loodud failide osakaal ka arhiivkogus.