Sildi arhiiv: 1950ndad

Kino Sõprus Tallinnas

Peeter Tarvas, August Volberg, 1950–1952 (valmis 1955). EAM 40.1.15; 31.4.106

Palju polnud puudu, et Sõpruse asemel mindaks kinno nimega Leningrad või hoopis Spartacus. Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati Tallinna vanalinna 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale ja hakkas kandma Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana Sõpruse nime. Hoone eelkavandil on veel esialgne võõrapärane nimevariant Leningrad ja võrreldes ehitatud hoonega on selles Nõukogude ideoloogiat peegeldavat dekoori ja uusklassitsismi rohkemgi. Kobarkinode eellasena kahe kinosaaliga hoone oli nii kaasaegne kui oma aja tingimused seda võimaldasid kandes ametlikku stalinismi arhitektuuriideaali „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Laialt levima hakanud üleliiduliste tüüpprojektide kõrval ei pakutud siin dekoori lisamisega siiski liiga üle ja näiteks sammasportikuse kaunistamisel võeti eeskuju kohalikest rahvusmotiividest. Muidu üsna ühetaoliste joonestusvahendite turule tuli 1950. aastatel uus tulija, sinine helesinine mehaaniline tindipliiats, mille joonele on andnud autor sügavust punase pastelliga. Fotodel kino avamiselt 1955. aastal figureerivad arhitektid Peeter Tarvas, August Volberg ning sisearhitekt Maia Osolein (hiljem Laul). Hoone autorite ritta kuuluvad veel Ilmar Laasi ja esialgse kavandi autor Friedrich Wendach. August Volbergi arhiivi annetas muuseumile Heili Volberg 2001. aastal ja Peeter Tarvase arhiivi Maria Tarvas 2006. aastal. Tekst: Sandra Mälk

(kliki pildil, et näha fotosid)


Veel: , , , ,



Eesti linnaplaanid

Linnaplaanid, 1927–1963. EAM fondidest 2.1, 3.1 ja 4.1

Arhitektuurimuuseumil on hea uudis linnakaartide huvilistele! Nüüdsest on 34 suurt ajaloolist plaani digiteeritud ja MuIS-i portaalis ning Rahvusarhiivi kaardikogus kättesaadavad. Saime riiulil seisnud ülisuurte rullide jälile, need olid muuseumisse saabudes nii jäigalt kokku rullitud, et jooniste avamine oleks need lihtsalt katki teinud. Osavate restauraatorite ja digiteerijate abiga Tartu Rahvusarhiivist saame aga muretult kaevuda jooniste detailidesse. Peamiselt 1940. ja 1950. aastatest pärit linnaplaanid näitavad Haapsalu, Tallinna, Viljandi, Tartu ja teiste linnade toonast seisu kui ka uusi ideid linnaruumi korraldamiseks. Vaadake järgi!

Vaata kogu loetelu siit:
http://www.ra.ee/kaardid/index.php/et/map/searchAdvanced?archive=EAM&digitized=1&vmode=grid&q=1

 


Veel: , , , , , , ,



Tallinna laululava eskiisid

Alar Kotli, 1957-1958. EAM 23.1.51 ja 3.4.30

Tallinna laululava esindab modernismi taassaabumist Hruštšovi sula aegses Eestis. ENSV juhtkond tellis hoone, et tähistada liiduvabariigi 20. sünnipäeva. Eestlastele sümboliseeris ehitis oma rahvust ja kultuuri. Ühtlasi oli see võimule justkui ninanipsuks – uue laululavaga põlistati ligi 100  aasta pikkune üldlaulupidude traditsioon. Juba esialgsetes skitsides on arhitekt Kotli jõudnud lähedale innovaatilisele lõpplahendusele: näha on akustilise ekraanina toimiva hüperboolse paraboloidi kujuline sadulkatus. Laululava eskiisid annetas Anu Kotli 1997. aastal muuseumile, skeemi helitasemest andis üle AS Eesti Projekt.

 


Veel: , , ,



Perekond Kanguri elamu

Peeter Tarvas, 1954. EAM 40.1.82

Sõjajärgsel perioodil valminud eramud on äratuntava stiiliga. Neid kõrge viilkatuse ja tõstetud räästajoonega kivihooneid leidub kõikjal üle Eesti. Säärase arhitektuuriga hoonetüüp pärines Saksa traditsioonilisest heimatarhitektuurist, mis romantiliste aknaluukide ja tõstetud katuseräästaga mõjus koduselt. Hoonetüübi stilistika oli meeltmööda ka valitsevale stalinistlikule võimule: see oli piisavalt erinev sõjaeelsest lamekatusega hoonetüübist, mis sobimatuid lääneeuroopalikke väärtusi kandis. Tallinnas Hiiul asuva elamu projekteeris arhitekt 1954. aastal. Projekti kinkis muuseumile Maria Tarvas 2006. aastal koos mitmete perekonnaarhiivist pärinevate materjalidega.


Veel: , , ,



Lillepaviljon Tallinnas Pirita tee 26

Valve Pormeister, projekt 1958, valmis 1960. EAM 33.1.22

Aia- ja pargikujundajana ülikooli lõpetanud arhitekt Valve Pormeistri sõnul oli loodus justkui üks komponent temast endast, mistõttu seadis ta oma töödes maastiku tihti esikohale. Lillepaviljon on sulatatud maastikku Pormeistri käekirjale iseloomuliku tundlikkusega. Samm-sammult künkast üles astuv maja esindab orgaanilisele ehituskunstile lisaks Soome mõjutustega karniisiarhitektuuri. Toonases ühiskonnas, mis kajas veel 1950. aastate alguse jäikusest, oli niisugune lähenemine haruldane ja mõjus värske, põhjamaisena. Detailirohked interjöörikavandid näitavad arhitekti entusiasmi lillenäituste kujundamisel, millega ta end samuti edaspidi sidus. Joonis saabus muuseumi kogusse 2002. aastal Valve Pormeistri isikliku arhiiviga, mille annetas Karin Victoria Kuuskemaa.


Veel: , , , ,