Sildi arhiiv: modernism

Soomes ehituspraktikal

Ott Puuraid, Salme Vahter-Liiver, 1932.

Silmapaistvate arhitektuuri üliõpilastena suunati Salme Vahter-Liiver ja Ott Puuraid 1932. aastal Soome ehituspraktikale. Praktika Paimio sanatooriumi (Alvar Aalto, 1933) juures seisnes peamiselt müürsepatöödes. Kokkupuude ühe tuntuima funktsionalistliku hoone ehitusega andis tunda õpilaste minimalistliku käekirjaga lõputöödes. Eesti ühe esimese naisarhitekti Salme Vahter-Liiveri (19091995) diplomitöö teema oli Emade ja Rinnalaste Kodu Kosele, millega ta kaitses Tallinna Tehnikumis arhitekti kraadi (1934). Hiljem on Liiver projekteerinud tööstushooneid, ent peamiselt orienteerunud maakauplustele. Hilisem pikaaegne Viljandi linnaarhitekt Ott Puuraid (19041986) kavandas lõputööks modernistliku Pauluse kiriku Tallinnasse Politseiparki. Salme Johanna Vahter-Liiveri õpinguaegsed fotod pärinevad Tiia Liiverilt. Tekst: Sandra Mälk

 

 


Veel: , , , , ,



Tehvandi suusakeskus

Peep Jänes, Tõnu Mellik, 1974. EAM, 4.6.2

Lõuna-Eestisse ehitatud moodne suusaspordibaas valmis NSV Liidu Spordikomitee tellimusel ja oli eelkõige mõeldud liidu talialade koondiste treenimiseks. Asukoht talvepealinna Otepää külje all Tehvandil oli sobiv, sest pakkus rikkalikke sportimisvõimalusi kuppelmaastiku keskel. Perspektiivvaatel kujutatud arhitektide ettekujutus kunstmäe sisse ehitatud modernsest keskusest realiseerus küllaltki täpselt. Arhitektid lähenesid ülesandele kohapõhiselt. Justkui Otepää künklikku maastikku matkides on nad looduse keskele lisanud veel ühe ümarvormi. Oma mõju ehitise mõneti tehnitsistlikule vormile on ka kosmosevallutuse ajastul. Akvarelli andis muuseumile üle Eesti Arhitektide Liit 1993. aastal. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , , ,



Elavate linn – surnute linn

Leonhard Lapin, 1978. EAM 4.18.2

1970. aastatel koondusid avangardsed arhitektuuritudengid ühiseks grupiks, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna kooliks, et väljendada oma arvamust ning korraldada ühiskonnakriitilisi näitusi ja aktsioone. Oma töös „Elavate linn – surnute linn” ironiseerib Leonhard Lapin anonüümse masselamuehituse üle. Pildile on autor peitnud olulisi allegooriaid: majade vahele jääv „Väike õhkamine” sümboliseerib 1972. aastal USA-s St. Louisis lammutatud modernistlikku Pruitt-Igoe elamurajooni ning „Autodes matmine” töö keskel viitab arhitektist sõbrale Vilen Künnapule, kellel oli rühmituses ühena esimestest auto. Teos oli üleval 1978. aastal Teaduste Akadeemia fuajees toimunud näitusel, millest mitmed osalenud töödest kinkis insener Reet Lumiste 1991. aastal muuseumile.


Veel: , , , , , ,