Romantiku maja – Füüsiku maja

Ain Padrik, 1983, 1984. EAM 55.1.3 ja 55.1.4

1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alguses oli tajuda arhitektuuris ja eriti eramuehituses orienteerumist ajaloolistele eeskujudele, mis suhestuks hoone tellija või asukohaga. Eramu projekteerimine andis oma autonoomsuses katsetamiseks väljendusvabadust ning püstitas intrigeeriva ülesande tõlgendada tellija isikut läbi arhitektuuri. Ain Padriku Romantiku maja võttis eeskuju 19. sajandi Inglise Arts and Crafts´ liikumisest, mis ülistas käsitöönduslikku, ja tihti – nagu siingi – motiive keskaja arhitektuurist: romantilisi torne ja keerulist katusemaastikku. Selgemate mahtudega Füüsiku maja lähtub rangest tellijast. Maja tellis füüsik, kes ei soovinud suuri aknaid, vaid palju seinapinda ja hämarat siseruumi. Tundliku perspektiivjoonisega kaasnesid põhjalikud tööprojektid, saadi ka ehitusluba, kuid Füüsiku maja valmis ei ehitatud. Joonised kinkis Ain Padrik 2016. aastal muuseumile. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , ,



Ehituse juhtimise püramiid

Voldemar Herkel. 1970-1980ndad. EAM 42.1.32

Pildil on arhitekt Voldemar Herkeli koostatud skemaatiline nägemus projektijuhtimisest nõukogude perioodil läbi erinevate instantside. Skeem valmis Herkelil Ehituskomitees aseesimehena töötamise ajal (1965-1988) ja et asutus tegeles kõikvõimalike arhitektuuri puudutavate küsimustega, siis aitas see tulevasele ehitusele eelnevat tööprotsessi nii suures organisatsioonis selgena hoida. Ka andis see planeerimisega seotud erinevatele huvigruppidele juhise, millal on sobiv hetk paati hüpata. Püramiidi tippu paigutatud grupp, kuhu kuuluvad täitevkomitee, linnade peaarhitektid ning rajooniarhitektid moodustavad koos „soovide lehtri“, kellega aseesimees selgitas välja lähteülesande ja mis reaalse ehituse eel läbis mitmed rakukesed. Skeem saabus muuseumisse koos Voldemar Herkeli projektidega, mille ta 2009. aastal muuseumile kinkis. Tekst: Sandra Mälk


Veel: , , , , ,



Elavate linn – surnute linn

Leonhard Lapin, 1978. EAM 4.18.2

1970. aastatel koondusid avangardsed arhitektuuritudengid ühiseks grupiks, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna kooliks, et väljendada oma arvamust ning korraldada ühiskonnakriitilisi näitusi ja aktsioone. Oma töös „Elavate linn – surnute linn” ironiseerib Leonhard Lapin anonüümse masselamuehituse üle. Pildile on autor peitnud olulisi allegooriaid: majade vahele jääv „Väike õhkamine” sümboliseerib 1972. aastal USA-s St. Louisis lammutatud modernistlikku Pruitt-Igoe elamurajooni ning „Autodes matmine” töö keskel viitab arhitektist sõbrale Vilen Künnapule, kellel oli rühmituses ühena esimestest auto. Teos oli üleval 1978. aastal Teaduste Akadeemia fuajees toimunud näitusel, millest mitmed osalenud töödest kinkis insener Reet Lumiste 1991. aastal muuseumile.


Veel: , , , , , ,



Tallinna laululava eskiisid

Alar Kotli, 1957-1958. EAM 23.1.51 ja 3.4.30

Tallinna laululava esindab modernismi taassaabumist Hruštšovi sula aegses Eestis. ENSV juhtkond tellis hoone, et tähistada liiduvabariigi 20. sünnipäeva. Eestlastele sümboliseeris ehitis oma rahvust ja kultuuri. Ühtlasi oli see võimule justkui ninanipsuks – uue laululavaga põlistati ligi 100  aasta pikkune üldlaulupidude traditsioon. Juba esialgsetes skitsides on arhitekt Kotli jõudnud lähedale innovaatilisele lõpplahendusele: näha on akustilise ekraanina toimiva hüperboolse paraboloidi kujuline sadulkatus. Laululava eskiisid annetas Anu Kotli 1997. aastal muuseumile, skeemi helitasemest andis üle AS Eesti Projekt.

 


Veel: , , , , , , ,



Pärnu arvutuskeskus

Urmas Muru, arhitektuurivõistlus 1988, II preemia. EAM 5.5.3

1980. aastatel asutasid noored arhitektid Raoul Kurvits, Peeter Pere ja Urmas Muru radikaalse
kunstirühmituse Rühm T, milles kuulutasid, et arhitekt on ka kunstnik. Pärnu arvutuskeskus
Urmas Muru teostuses on Rühm T-le omase uusekspressionistliku projektgraafikaga.
Pliiatsijoonistuse tugev perspektiivinurk ja must-valge joonistus lähtub tehnitsistliku
funktsiooni ja välisilmega hoonetest. Sellest kujunes välja eriomane stiil, mida Kurvits ja Muru
nimetasid „tehnodeeliliseks ekspressionismiks”. Tehnodeeliat kirjeldasid nad kui tehnomaailma
ilmutust läbi transi. Muuseum soetas joonise arhitekt Urmas Murult 1993. aastal.


Veel: , , ,



Perekond Kanguri elamu

Peeter Tarvas, 1954. EAM 40.1.82

Sõjajärgsel perioodil valminud eramud on äratuntava stiiliga. Neid kõrge viilkatuse ja tõstetud räästajoonega kivihooneid leidub kõikjal üle Eesti. Säärase arhitektuuriga hoonetüüp pärines Saksa traditsioonilisest heimatarhitektuurist, mis romantiliste aknaluukide ja tõstetud katuseräästaga mõjus koduselt. Hoonetüübi stilistika oli meeltmööda ka valitsevale stalinistlikule võimule: see oli piisavalt erinev sõjaeelsest lamekatusega hoonetüübist, mis sobimatuid lääneeuroopalikke väärtusi kandis. Tallinnas Hiiul asuva elamu projekteeris arhitekt 1954. aastal. Projekti kinkis muuseumile Maria Tarvas 2006. aastal koos mitmete perekonnaarhiivist pärinevate materjalidega.


Veel: , , , , ,



Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

Narva Issanda Ülestõusmise peakirik, aerofotograaf Endel Grensmann

Karm reaalsus: Narva Issanda Ülestõusmise peakirik, 1896. aastal Paul Alischi projekti järgi valminud Eesti ainus neobütsantsi stiilis sakraalehitis oma vääritus nõukaaja kontekstis. Enne sõda asus uhke hoone nüüdseks haihtunud Joaoru linnaosas samal teljel Aleksandri kirikuga ning moodustas muljetavaldava linnaehituslike aktsentide ansambli. Kirikuid kunagi ühendanud Kiriku tänav ehitati aga sõjajärgselt mitme korterelamuga kinni.

Aerofotograaf Endel Grensmanni 2002. aasta foto osteti muuseumi kogusse 2003.


Veel: , , ,



Pirita rannahoone

Pirita rannahoone, fotograaf Rein Vainküla

Tsentrosojuzprojekti fotograaf Rein Vainküla on kaadrisse püüdnud fotogeenilise Pirita rannahoone toitlustusasutustega keskosa, kus arhitektuursete elementide kuhjumine annab tulemuseks efektse virvarri. Kontrastsetele toonidele ja diagonaaljoontele üles ehitatud kaader jätab küll hoonest pisut petliku, suisa konstruktivistliku mulje. Inimmõõtme annavad fotole justkui täpselt strateegilistesse punktidesse sätitud rannalised.

Piritale uue rannahoone rajamise tingis 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas toimuv purjeregatt. 1979 valminud hoone kohalt lammutati eest Edgar Kuusiku ja Franz de Vriesi projekteeritud ning 1929. aastal valminud puidust rannahoone. Uues, päikese käes kiiskavas heledas ja helges hoones oli algselt restoran, baar, söökla, kolm banketisaali ning tiibades peamiselt rannasolijaid teenindavad ruumid. Maja projekteeris arhitekt Mai Roosna Tsentrosojuzprojekti projekteerimisbüroos. 2000ndate algul ehitati hoone pea täielikult ümber korteriteks (arhitekt Ülo Peil).


Veel: , , , ,



Lillepaviljon Tallinnas Pirita tee 26

Valve Pormeister, projekt 1958, valmis 1960. EAM 33.1.22

Aia- ja pargikujundajana ülikooli lõpetanud arhitekt Valve Pormeistri sõnul oli loodus justkui üks komponent temast endast, mistõttu seadis ta oma töödes maastiku tihti esikohale. Lillepaviljon on sulatatud maastikku Pormeistri käekirjale iseloomuliku tundlikkusega. Samm-sammult künkast üles astuv maja esindab orgaanilisele ehituskunstile lisaks Soome mõjutustega karniisiarhitektuuri. Toonases ühiskonnas, mis kajas veel 1950. aastate alguse jäikusest, oli niisugune lähenemine haruldane ja mõjus värske, põhjamaisena. Detailirohked interjöörikavandid näitavad arhitekti entusiasmi lillenäituste kujundamisel, millega ta end samuti edaspidi sidus. Joonis saabus muuseumi kogusse 2002. aastal Valve Pormeistri isikliku arhiiviga, mille annetas Karin Victoria Kuuskemaa.


Veel: , , , , , ,



Tallinna Väike-Õismäe elurajooni eskiisid

Mart Port, u 1968. EAM 52.2.12

Nõukogude Eesti linnaplaneerimise särav tandem Mart Port ja Malle Meelak haarasid Väike-Õismäed planeerides kinni võimalusest kujundada sellest ideaallinn ja vältida masselamuehitusega kaasnenud vigu. 40 000 elanikule mõeldud linnaku keskmesse kavandasid nad tehisjärve, mille ümber paikneb hoonestus radiaalselt. Eskiisid kannavad elavalt edasi Pordi siirast vaimustust ringlinnaideest. Võrreldes varasema Mustamäega, mis ehitati üles mitmete iseseisvate mikrorajoonidena, oli Väike-Õismäe lahendus unikaalne, isegi nii uuenduslik, et planeeringu kooskõlastamine läks üle kivide-kändude. Arhitektidelt oodati ikka tavapärast mitme asustusalaga sirgjooneliste tänavatega linnavõrgu kavandamist. Just seda tahtsid Port ja Meelak vältida, et anda linnaosale inimlikum mõõde, mida kaarjas tänavastruktuur avatud õuealadega pakub. Joonise annetas 2014. aastal muuseumi kogusse Jaan Port.


Veel: , , , ,